Mulle meeldisid enamik eurolugusid. Võimalik, et kuna ma enam mingisuguseid ootusi ei sea, ei pidanudki pettuma.
Ja mulle hakkas tunduma, et ka mina võiks laulda, et "I wanna meet Bob Dylan"...

Homme lähen Tartusse ja hakkab uuesti see sama vana tsirkadiaane tsükkel...

Ilus olemine teeb juba seest soojaks. Nagu alkohol. Piisavas koguses, teeb see ainult head.

Üldiselt leian, et kuna praegune maailmas on ilu väärtus on kuhugi kadunud. Ilusaid inimesi on liiga palju. See pole enam lisaväärtus- hullem, see on enesestmõistetav. Ja hirmus on see, et Ilus olemine ei tee kedagi heaks või armsaks. Aga samas on head inimesed ilusad. Seda muidugi natuke laiemas mõttes, kui varem ilu käsitlesin. Vastuolu.

Ilus olemisest on saanud relv. Nagu see õigustaks kedagi.

Raske on vihata inimesi, kes on väliselt ilusad, aga seest halvad. See viib segadusse. Kui palju ma kuulen- ''raske uskuda, ta tundub ju tore inimene.'' St: Ta tundub ilus, väline ilu peaks olema sisemise ilu peegeldus? Nii mööda ei saa panna. Ma olen ka ilus. Mingis omaenda tavalises mõttes. Aga ikka ma olen ka kuri ja vastik. Inimeste vastu, kes on selle välja teeninud. Enamus ajast muidugi üritan neid vältida.

Mulle lihtsalt ei meeldi olla halb.

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,
Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.
Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.
Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,
Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.
Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,
Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;
Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;
Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;
Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,
Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,
Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.

Pessoa

Ma avastasin täna taas, kui väga mulle meeldib lihtsalt istuda/seista ja vaadata inimesi. Püüda nende näoilmetest, välimusest või olekust midagi nende elu kohta välja lugeda. Kahju ainult, et mul pole mingit kontrollvõimalust, kas ma siis eksisin või mõistsin neid õigesti. Inimesed on nagu raamatud.
Kodus on nii hea. Istusin jälle isaga maha ja rääkisime. Ma tahan et mu vanemad mõistaks, kui väga ma neid armastan..
Õhtul tuleb õde ka, nii et kõik on väga ilus.
Ma olen õnnelik!

Joon kohvi ja hakkan Põhjasõja kohta lugema, olgu kiidetud vabad päevad!
Üks hea lugu ka:

Kuna mul loengute vahel oli täna paus tulin koju ja vajusin unne. Ma ei ole kunagi midagi sellist unes näinud. Ma nägin et rääkisin mingil suurel kivist trepist ühe vanema naisega, kellega unes olin väga hea tuttav ning meie jutuajamine oli väga sõbralik. Siis ta pidi lahkuma ja läks üles, mina alla ning all oli lift, millega pidin alla sõitma. Seisin liftis kui järsku see vappuma hakkas ning tundsin kuidas see mitu korrust ilmselt vahele jättis- mul tuli hirm ja ma lõin oma pea ära.. ja siis järsku hakkas mul niii kirjeldamatult hea olla, lihtsalt..sõna otseses mõttes tundsin end taevas.. kuni paari sekundi pärast SAHH! Oli mul nii valus, ma karjusin, mul oli halb, ma avasin silmad ja mu ümber olid mu ema, isa ja õde. Nad ütlesid et olin peaaegu surnud. Ma oleksin ise unenäos meelsamini surnud, kuna unes "teadvusele" tulek oli minu jaoks ka füüsiliselt valus.Ma ei ole kunagi midagi sellist unes näinud, vähemalt mitte nii tõetruult.

Ma olen väga tänulik et mul nii toredad sõbrad on. Kahekümnes eluaasta sai igati positiivselt sisseõnnistatud. Tõesti, suur suur aitäh teile. Olete mulle väga kallid!
Ma olen kurb, et mõned inimesed ..või noh, mõned suhted ei ole sellised, nagu nad on varem olnud, aga samas ma saan aru, et inimesed muutuvad ning paratamatult lähevad meie teed ju lahku. Sa ei saa iga hinnaga inimesi oma elus lihtsalt kinni hoida, sest peale seda nad tunnevad Su klammerdumist ja eemalduvad veel kiiremini.. Elu korraldab asjad ise.
Seda eelmist lauset pean endale korduvalt meelde tuletama, kuna mul on väga suur probleem: üle mõtlemine. Ma vaagin asju nii ja teisipidi, enne magamajäämist ja kohe peale ärkamist.. Ma ei lase asjadel rahus minna ja ise kulgeda, ma tahan kogu aeg korraldada, korraldada, korraldada. Vähemalt ma saan aru, et ma ei ole kõige targem. Ma olen nagu pime takistusjooksja, kes püüab tunnetuse järgi aimata, kus tuleb järgmine koht, kus hüpata.. Tihti aga veab see tunnetus alt ja nii ma siis saangi, keset pimedust, kaikaga kodaratesse. Aga pole hullu. Ma olengi siin selleks, et ..taaskord...vaagida, arutleda, mõtelda..ning loota, et ehk muutub midagi paremaks ja ma lõpuks ometi õpin oma vigadest.

Jalutamisest Memphises, Hosni Mubaraki samm tagasi, 20 ja palju muud

Laura on nüüd 20. Suur väike. Ma tean, et ma olen siin nagu jalutuskäigul, mis nüüdseks pole enam päris alguses. Aga samas olen nii mõndagi juba ära teinud, nii et ei pea muretsema.
Terve tänase ja eilse päeva on mul kummitanud "Walking in Memphis".. Selle meloodia on midagi harukordselt ilusat. Mis puutub Memphisesse, siis olen ka ülimalt rõõmus, et Hosni-jurakas lõpuks tagasi astus. Igal inimesel on õigus inimväärsele elule ja nüüd on Egiptuses selleks vähemalt mingigi alus loodud.
Mis kooli puutub siis vahepeal on alanud uus semester ning otsustasin oma õppekavas kannapöörde teha, vahetasin inimeseõpetuse inglise keele vastu. Arvestades pidevaid haridusreforme on tunduvalt lihtsam ja võimalikum parem töö leida, kui minu aineteks on kaks eksamiainet, mis nö. loevad. Kooli seisukohalt tahetakse ju "kaheldava väärtusega" ainetele üha enam ja enam kriipsu peale tõmmata. Vahepeal alustasin ka läti keele õppimist, mille üle väga õnnelik olen. See kõlab väga ilusalt ning pole üldse keeruline.
Täna nägin ka selebrötit: ootasin mina kosmeetiku juures järjekorras ning juuksurisse tuli ei keegi muu kui Villu Reiljan (PÕLEEE PAHA!) ning palus 'oma soengut modelleerida'.. Issanda loomaaed on tõesti kirju!
Üldiselt. Let the disco go on. Ärge haigeks jääge.

Nüüd tulgu mis on ees!

Ma võitlesin endaga pool ööd. Kell 0:30 vms liikusin voodisse, aga viimane kord kui ma meeleheitega kella vaatasin, oli see juba 3:30.. Mul oli palav ja mu mõtteid ei lasnud mul jälle magada. Enamik neist oli seotud..üllatus üllatus...kooliga. Ma tõesti tahan hästi õppida ja endast parima anda. Niisiis kujutasin juba enda uut režiimi ette: vara magama, tervislik toit, no partys. Aga ma olen valmis, kuna ma ju tõesti tulin ülikooli õppima. Lisaks veel mure, kuidas ma loengutesse õigeaegselt hakkan jõudma, kuna need toimumiskohad varieeruvad ikka päris suurte vahemaadega.
Igatahes.. siis tekkisid mõtted, et ma saan 20.. Kas ma olen nüüd täiskasvanud? Kas ma muutun veel palju? On see hea või halb?
Tahaks suve, head muusikat ja lihtsalt kuskil heinamaa peal tiksuda. (Võib ka kõik korraga).
Ühesõnaga pean ma midagi tegema, et mu mõtted mul öösel magamist ei takistaks. Ahjaaa..Üks option on muidugi mitte mõelda lihtsalt, aga kahjuks mulle, homo sapiens sapiensile, on see ilmselgelt üle jõu käiv idee.
Täna sõit vurravurra Tartusse. Kodus oli hea.

Märgid üleväsimusest:

Ma olen nii rõõmus!


Omar Haimour:
in jordan .... thx all am all right now :)
3 minutes ago via Mobile Web ·

woman_laughing_alone_with_salad.jpg

now I'm confused...
-.-

Ma mõtlen et kui ma korpi lähen, siis hakkab mu esmaspäev üsna fantastiline olema: kella 8st 16ni kool..ja 18st 23ni rebasetund :D, aga mis seal ikka, BRING IT ON! (kuigi teisipäeval on vaja juba jälle 8st koolis olla:/)
Igatahes. Egiptuses pole ikka mingit muutust ja ma olen ikka mures.

veebruar

Õues on tunda kevade lõhna.