Ma avastasin täna taas, kui väga mulle meeldib lihtsalt istuda/seista ja vaadata inimesi. Püüda nende näoilmetest, välimusest või olekust midagi nende elu kohta välja lugeda. Kahju ainult, et mul pole mingit kontrollvõimalust, kas ma siis eksisin või mõistsin neid õigesti. Inimesed on nagu raamatud.
Kodus on nii hea. Istusin jälle isaga maha ja rääkisime. Ma tahan et mu vanemad mõistaks, kui väga ma neid armastan..
Õhtul tuleb õde ka, nii et kõik on väga ilus.
Ma olen õnnelik!