Ilus olemine teeb juba seest soojaks. Nagu alkohol. Piisavas koguses, teeb see ainult head.

Üldiselt leian, et kuna praegune maailmas on ilu väärtus on kuhugi kadunud. Ilusaid inimesi on liiga palju. See pole enam lisaväärtus- hullem, see on enesestmõistetav. Ja hirmus on see, et Ilus olemine ei tee kedagi heaks või armsaks. Aga samas on head inimesed ilusad. Seda muidugi natuke laiemas mõttes, kui varem ilu käsitlesin. Vastuolu.

Ilus olemisest on saanud relv. Nagu see õigustaks kedagi.

Raske on vihata inimesi, kes on väliselt ilusad, aga seest halvad. See viib segadusse. Kui palju ma kuulen- ''raske uskuda, ta tundub ju tore inimene.'' St: Ta tundub ilus, väline ilu peaks olema sisemise ilu peegeldus? Nii mööda ei saa panna. Ma olen ka ilus. Mingis omaenda tavalises mõttes. Aga ikka ma olen ka kuri ja vastik. Inimeste vastu, kes on selle välja teeninud. Enamus ajast muidugi üritan neid vältida.

Mulle lihtsalt ei meeldi olla halb.