Ma olen väga tänulik et mul nii toredad sõbrad on. Kahekümnes eluaasta sai igati positiivselt sisseõnnistatud. Tõesti, suur suur aitäh teile. Olete mulle väga kallid!
Ma olen kurb, et mõned inimesed ..või noh, mõned suhted ei ole sellised, nagu nad on varem olnud, aga samas ma saan aru, et inimesed muutuvad ning paratamatult lähevad meie teed ju lahku. Sa ei saa iga hinnaga inimesi oma elus lihtsalt kinni hoida, sest peale seda nad tunnevad Su klammerdumist ja eemalduvad veel kiiremini.. Elu korraldab asjad ise.
Seda eelmist lauset pean endale korduvalt meelde tuletama, kuna mul on väga suur probleem: üle mõtlemine. Ma vaagin asju nii ja teisipidi, enne magamajäämist ja kohe peale ärkamist.. Ma ei lase asjadel rahus minna ja ise kulgeda, ma tahan kogu aeg korraldada, korraldada, korraldada. Vähemalt ma saan aru, et ma ei ole kõige targem. Ma olen nagu pime takistusjooksja, kes püüab tunnetuse järgi aimata, kus tuleb järgmine koht, kus hüpata.. Tihti aga veab see tunnetus alt ja nii ma siis saangi, keset pimedust, kaikaga kodaratesse. Aga pole hullu. Ma olengi siin selleks, et ..taaskord...vaagida, arutleda, mõtelda..ning loota, et ehk muutub midagi paremaks ja ma lõpuks ometi õpin oma vigadest.