Kuna mul loengute vahel oli täna paus tulin koju ja vajusin unne. Ma ei ole kunagi midagi sellist unes näinud. Ma nägin et rääkisin mingil suurel kivist trepist ühe vanema naisega, kellega unes olin väga hea tuttav ning meie jutuajamine oli väga sõbralik. Siis ta pidi lahkuma ja läks üles, mina alla ning all oli lift, millega pidin alla sõitma. Seisin liftis kui järsku see vappuma hakkas ning tundsin kuidas see mitu korrust ilmselt vahele jättis- mul tuli hirm ja ma lõin oma pea ära.. ja siis järsku hakkas mul niii kirjeldamatult hea olla, lihtsalt..sõna otseses mõttes tundsin end taevas.. kuni paari sekundi pärast SAHH! Oli mul nii valus, ma karjusin, mul oli halb, ma avasin silmad ja mu ümber olid mu ema, isa ja õde. Nad ütlesid et olin peaaegu surnud. Ma oleksin ise unenäos meelsamini surnud, kuna unes "teadvusele" tulek oli minu jaoks ka füüsiliselt valus.Ma ei ole kunagi midagi sellist unes näinud, vähemalt mitte nii tõetruult.