Pool sessi on möödas, teine, raskem pool on ees. Aga ma püüan, ma tõesti püüan. Hetkel söön porgandit ja siis teen kohvipausi, st ma juba kuulen, kuidas vesi köögis ära kees. Siis jälle tagasi "Eesti uusaja" juurde.
Otsustasin, et õpin sügisel läti keelt edasi. Kui ma juba alustasin, siis võiksin seda ikkagi juba mingil normaalsel, arvestataval tasemel vallata. Lisaks sellele muidugi peaksin ka vene ja saksa korralikult selgeks saama...Aga aega veel on, kui ma tõesti tahan, siis ma ka jõuan.

Ehmatusega märkasin, et mai hakkab lõppema. Mõtlesin et jah, enne ikka nii ootad seda suve, lausa pikkisilmi ja siis ei märkagi, kui ta lõpuks käes on. Inimene harjub selle soojaga, ei ole vaja kaua, et ta unustaks talvised lumehanged ja märtsi tilkuvad jääpurikad. Me võtame kõike nii iseenesestmõistetavalt, et ei taju enam asjade õiget väärtust. See on siin ka meeldetuletus mulle endale, et ma siis lõpuks, suvepuhkuse saabudes kusagil arvutis ei istuks, vaid võimalikult palju väljas päikse käes viibiks.

Nüüd kohv ja Eesti uusaeg.

Ilusat mai lõppu :)

Võimas!

Öö on käes, ma olen ikka üleval. Püüan läti keelt õppida, aga keegi allkorrusel seksib (häälekalt) seega otsustasin enda meelt webcamiga lahutada ja tegin endast ufopilte.
Random Laura Productions.

Pean tänase päeva jooksul 40 lehekülge Eesti uusaega ümberkirjutama + läti keele kontrolltööks õppima. Nice. Ausalt, täna on one of those days...

Paistab et..

..ma olen eetiline inimene, sest täna tuli eetika aluste tulemus- B :)
Õhtul lähen teatrisse "Postmodernseid leibkondi" vaatama, hea vaheldus raamaturiiulite vahel kopitamisele :)

ALLAKÄINUD ÜHISKOND! (Ott Sepa stiilis hüüatus). Pani mõtlema...

Laupäevane errorvisioon, justnimelt see, kui kõrge koha sai laul nimega "Popular" ja kui sisutühi ja primitiivne see lugu oli, pani mõtlema, et mis siis ikkagi tänapäeva maailmas müüb. See, kas Sinus on sisu või mõte, ei kaalu midagi, kui Sul ei ole ilusat näolapikest. Ja see mõte ajas mind öökima. See kuidas me teeme päevast päeva mõttetuid asju, kuidas meid juba ühiskonna poolt on programmeeritud ahmima sisse tühje ideid, sõnu ja mõtteid.
Me kardame ise midagi otsustada või teha, teiste halvakspanu silmaspidades. Me lubame end liiga tihti teiste seisukohtadel ohjata, nõrgestada oma tahtejõudu. Me muutume hajameelseks ja nii kergeusklikult võtame omaks selle sööda, mis "asjaolud" meie jaoks on valmistanud: lubame end tüütada lamedate naljadega, laseme end kaasahaarata vaimuvaesesse vestlusesse, vaatame tühiseid filme, loobume oma ideedest, loeme mehaaniliselt tobedaid plangureklaame, eelistame kunstile kitši, esoteerikat elutarkusele, "Videvikku" Hessele, hamburgerit puuviljadele jne.
Muidugi igal asjal on oma võlu... aga võlu on selles, milles on mõte. See on ilmselt kõige ühiskonnakriitilisem postitus, mida ma olen kunagi kirjutanud. Lihtsalt.. inimesed, ärge kaotage ennast ära! Te olete ju suurepärased, kui te olete teie ise.

Teater & eetika ehk sess on täies hoos.

Väsimus on kõikehõlmav aga miski mu mõistuses ikkagi on terav - ma tahan õppida. Selleks ma siin ülikoolis olengi. Olgugi, et ma olen viimastel päevadel ainult valmisostetud pizzasid söönud ja energiajooke häbiväärselt suures koguses tarbinud, tean ma, et ühel päeval tasub see kõik end ära. Ma isegi ei mõtle õppimist selle akadeemilises tähenduses, kuigi praegusel, sessi-ajal suureneb just akadeemiliste teadmiste hulk- vaid ma tahan areneda, täieneda ning kui see, mida tuleb dialoogi analüüsimisel arvestada või mis on rolli ja näitleja suhestumistüübid Stanislavski, Brechti või Grotowski järgi, aitab mul jõuda suuremate sügavamate teadmisteni kõigest ümbritsevast, et seda hiljem kuidagi enesearengul ära kasutada, siis laske tulla! Ma olen valmis.
See on ka üks aspekt õpetajatöö juures, mida ma jumaldan- see kes julgeb õpetada, ärgu kunagi lõpetagu õppimist!

Vihma on juba nii kaua sadanud. See on nii kaunis. Fortuunast avaneb suurepärane vaatepilt mu kallile, tärkavale ja värskust täis Tartu linnale. See annab jõudu.

Ma olen rahul.,

Ps, üks hea lugu ka.



Kõike ilusat:)

Maria tegi eurovisioonist lihtsalt GENIAALSE kokkuvõtte:
Rootsi "I will be popular"--> Venemaa--> I'm gonna get you--> Šveits "you and I are in love for a while"--> Aserbaidžaan "Running scared"

Ma olen üks harukordselt õnnelik inimene. Mul on nii head vanemad! Ma tõesti armastan & austan neid. Käisin nädalavahetusel kodus, rääkisin emaga terve laupäevase päeva juttu ja käisime isegi jalutamas. Isaga rääkisin samuti pikalt, nagu alati. Uurisin, et kuidas nad üldse isaga tuttavaks said (huvitav, et ma seda varem polnud uurinud!) ja kuidas "nende lugu" oli. Nii tore oli seda kuulata.. neil saab sügisel juba 24 aastat abielu.
Pühapäeval hüppasin ka pärnust vanaema juurest läbi ja tagasiteel tartusse tulime Mariaga ka tõrvast läbi ja käisin ka seal vanaema/vanaisa juures (kalmistul).
Seal oli rahu. Mul on kahju, et ma sinna harva jõuan.

Ülikooliga on nüüd nii, et mai on üsna hullumeelne. Hoolimata sellest ma tahaksin leida aega, et istuda kuskil pargis, süüa jäätist ja vaadata pilvi. Hetkel kükitan muidugi raamatukogus, riiulite 9(E) Eesti ajalugu ja 94/99 Uusaja ajalugu. Lähiajalugu vahel. Sounds fun, right?

Igal päeval puutume kokku võõraste inimestega. Kas siis bussis, koolis, poes - kusiganes. Kas me kohtume nendega juhuslikult? Või on see millekski vajalik? See küsimus püsib mu peas, sest ma märkan neid võõraid inimesi..ja tihti ütlevad mulle mu sõbrad, et ma mõtlen selliste inimeste peale liiga palju ja kulutan end. Võimalik, et neil on õigus. Volbriöö tõttu kohtasin nii eile kui täna tänavatel väga palju purjus inimesi, kes pidevalt suhelda üritasid, tihti mitte just kõige paremate kavatsustega. Kas või miks ma pidin seda kogema? Või olin ma lihtsalt valel ajal vales kohas? Ma ei tea. Aga ma tean.. või noh.. loodan ja usun, et lõpuks on kõik ikkagi kindel ja omavahel seotud, nii et ma tean, milleks miski vajalik oli. See annab mulle praegu kindluse julgelt jalad maa peal hoida ja veenduda iseenda vajalikkuses.
Etenduses "Tabamata ime" öeldi ka selline lause välja, mis mind mõtlema pani - "Abielud sõlmitakse taevas"- ehk siis need, kes siin maa peal koos on, ongi nii kõrgemalt poolt määratud koos olema. Milleks üldse inimesed nii palju muretsevad? Kaasaarvatud ma ise..
Kogu see mõtlemine selle üle pani mind trepikoda kuulama. Mõned read laulust "Igal päeval":

Iga kingitud päev ma tean kust tuleb abi küsida
Ja tunnen Su armastust mis püsib mu ümber lõpmata
Igal algaval päeval ma tunnen Sinu kätel kindlana
Ja tean mis kõik järgnev päev ei tooks oled minuga


Ma püüan end usaldada rohkem kõrgemate jõudude kätesse ja vähem muretseda.