Igal päeval puutume kokku võõraste inimestega. Kas siis bussis, koolis, poes - kusiganes. Kas me kohtume nendega juhuslikult? Või on see millekski vajalik? See küsimus püsib mu peas, sest ma märkan neid võõraid inimesi..ja tihti ütlevad mulle mu sõbrad, et ma mõtlen selliste inimeste peale liiga palju ja kulutan end. Võimalik, et neil on õigus. Volbriöö tõttu kohtasin nii eile kui täna tänavatel väga palju purjus inimesi, kes pidevalt suhelda üritasid, tihti mitte just kõige paremate kavatsustega. Kas või miks ma pidin seda kogema? Või olin ma lihtsalt valel ajal vales kohas? Ma ei tea. Aga ma tean.. või noh.. loodan ja usun, et lõpuks on kõik ikkagi kindel ja omavahel seotud, nii et ma tean, milleks miski vajalik oli. See annab mulle praegu kindluse julgelt jalad maa peal hoida ja veenduda iseenda vajalikkuses.
Etenduses "Tabamata ime" öeldi ka selline lause välja, mis mind mõtlema pani - "Abielud sõlmitakse taevas"- ehk siis need, kes siin maa peal koos on, ongi nii kõrgemalt poolt määratud koos olema. Milleks üldse inimesed nii palju muretsevad? Kaasaarvatud ma ise..
Kogu see mõtlemine selle üle pani mind trepikoda kuulama. Mõned read laulust "Igal päeval":

Iga kingitud päev ma tean kust tuleb abi küsida
Ja tunnen Su armastust mis püsib mu ümber lõpmata
Igal algaval päeval ma tunnen Sinu kätel kindlana
Ja tean mis kõik järgnev päev ei tooks oled minuga


Ma püüan end usaldada rohkem kõrgemate jõudude kätesse ja vähem muretseda.