Suurim saladus on inimene iseendale.
Selle lõputu ülesande lahendamine jääb
maailmaajaloo teha.

Novalis



_________________________________________

Istun taaskord raamatukogus ja püüan vanaaega õppida. Siis aga hakkavad peas igasugused muud mõtted keerlema ja just siis, kui peaksid tegelema kooliasjadega, tundub olevat kõige parem-vajalikum hetk oma teiste mõtetega tegelemiseks. Iroonia.
Tegelikult on ajalugu vahva ja mul on hea meel, et seda õpin.

Miks peab kõik nii keeruline olema? Miks tundub mulle maailma kõige raskema asjana enese vabaks laskmine? Miks ma keelan endal õnnelik olemast? Miks, miks, miks...
Miks ma armastan minevikku ja tulevikku rohkem kui tänast, praegust hetke. Miks ma idealiseerin kõiki neid inimesi, kellega enam kokku ei puutu ja miks ma ei suuda kinkida naeratust neile, kes on just PRAEGU minuga ja hoiavad mulle kõiges pöialt. Miks ma ei suuda olla piisavalt hea? Miks ma ei suuda olla piisavalt vaba igasugustest kompleksidest? Miks ma nii lihtsalt ärritun? Mul oleks vist hapnikumaski vaja...
Miks ma nutan ja muretsen kõige pärast mida EI juhtunud. Miks ma ei saa lihtsalt aru, et "kui ei pidanud nii minema, siis ei pidanud. Põhjusega." Kõigel on põhjus. Kas ka sellel postitusel siin on põhjus? Jah, on. Aga kas see on laiem ja pikema eesmärgiga, kui ma arvan? Miks ma üldse nii palju arvan?
Miks ma tahan armastada neid inimesi, keda ma tegelikult ei peaks?
Miks ma tahan minna õue ja lihtsalt karjuda, nutta ja matta maha kogu mineviku. Ma olen nagu vaimne hauarüüstaja. Ma ei lase surnud asjadel olla vaid kaevan neid ikka uuesti ja uuesti üles.. iga kord järjest rohkem haiget saades.. ja seda kõike täiesti PÕHJUSETA. Miks ma ei suuda olla õnnelik sellega, mis mul on?
Miks, miks, miks...
Tahaksin osa oma ajutegevusest lihtsalt seadusega keelata.

I set fire to the rain

Trollisin täna mööda linna bussijaama poole, et osta pärnusse sõiduks piletit ja kõndisin mööda ühest mehest, peale mida mu hing justkui seletamatu kurbusega täitus. Ma ei oska öelda miks, aga vahel mul hakkab mõnda inimest vaadates nagu sisemiselt valus. Ta oli täiesti tavaline mees, tavaliselt riides ja midagi eriti silmatorkavat tema juures ei olnudki, peale selle, kuidas temast mingisugust kurbust õhkus. Ja mul läks üsna kaua aega, et jälle endiseks saada.
***
Väljas on vikerkaar. Ja selle ots on üsna minu lähedal.. peaks minema oma pot of goldi otsima.. :)

Täna sõidan koju.

Ma olen olnud katki ja siis taas tundnud end jõudu kogunevat. Täna tekkis minus jälle tunne soovida kogu maailmale südamest head ja mitte nutta, vihata ega pahandada. Mingil hetkel jõuab eneseotsingute lagi jälle kätte ja etapp saab jälle läbi..et seeläbi spiraalina korduda. Ma ei tea, kas ma olen õigel teel, aga ma südamest loodan, et olen. Muidu lisandub tulevasele pettumusele ka kibestumus ja siis on veel raskem enesele jälle jalgu alla saada. See ongi suureks saamise valu. Me unustame kui lihtne maailm kunagi oli, kui õnnelikud me kunagi liivakooke vormides või kapsaussi märgates olime. Kõik muutub ühtäkki nii keeruliseks, igal asjal on mustmiljon külge ja siis tekibki see ahastus, et kas see kõik peabki nii raske olema? Tahaks lihtsalt puuoksaga poriloigus sonkida või peitust mängida. Nüüd olen jälle ühe sellise valuliku protsessi läbinud ja seisan jälle kahel jalal. Kui kauaks? Seda ei tea...

Täna on reede ja mul on selle üle väga hea meel :).
Nagu Kati facebooki kirjutas: today is a great day for a great day.

Täna on selline päev et ma ei taha toast lahkuda. Ma ei tea miks, aga see mõte hakkab mulle vastu. Tahan lihtsalt üksi olla, eemal sellest maailmast. Eks vist kõigil on millalgi selliseid hetki vaja? Ps. käisime Alaniga eile kinos filmi "Real steel" vaatamas (poistekas, aga armastus nõuab ohvreid).. ja tegelikult oli väga hea film. Recommend.

Üks viimase aja lemmikud. Masterpiece.

Jalgpall !!!

Täna on oluline päev Eesti jalgpalli jaoks- kas meil õnnestub teha järgmine samm EM-i suunas? Mina igatahes hoian pöidlad pihus. Õhtu tõotab tulla tore, kuna teeme Eglega pizzat ja hiljem liituvad ka mõned teised kursakad jalgpalli vaatama. Hommikul käisin raamatukogus ja ei suuda ära imestada, kuidas ma sinna alati ühe ja sama õppejõuga samal ajal satun. It's a sign? Igatahes elu on ilus. Tuleb vaid veidi pingutada, olla üle argijamadest ja siis juba hakkab minema.
aitäh, elu eest.

Im a bird of autumn who flies in white. Flies in white, flies in white...

Sten andis mulle eile ühe lehekülje, millel on 100 naljakaimat asja, mida teha. Mõned näited:
Walk up to a small child that resembles you, and tell them that you are them from the future.

Run up on a down escalator shouting " How are you people walkng soo fast".

Go up to a man and say lets fart.

Go up to random people and shout , WERE DID YOU PUT MY FAMILY?

Go up to a random person and start yelling at them and ask them why they ruined your life.

Throw pudding at your cat, then scream at it to get a job.

Dress up as a banana and skateboard around town.

Ask people on the street what year it is, and look scared when you get the answer.

Interview a tree in a public place.

etc
sain palju ideid vaba aja sisustamiseks :D

Oktoober on kohal. Olen maal. Ma ei tea, mis edasi saab.