Ma olen olnud katki ja siis taas tundnud end jõudu kogunevat. Täna tekkis minus jälle tunne soovida kogu maailmale südamest head ja mitte nutta, vihata ega pahandada. Mingil hetkel jõuab eneseotsingute lagi jälle kätte ja etapp saab jälle läbi..et seeläbi spiraalina korduda. Ma ei tea, kas ma olen õigel teel, aga ma südamest loodan, et olen. Muidu lisandub tulevasele pettumusele ka kibestumus ja siis on veel raskem enesele jälle jalgu alla saada. See ongi suureks saamise valu. Me unustame kui lihtne maailm kunagi oli, kui õnnelikud me kunagi liivakooke vormides või kapsaussi märgates olime. Kõik muutub ühtäkki nii keeruliseks, igal asjal on mustmiljon külge ja siis tekibki see ahastus, et kas see kõik peabki nii raske olema? Tahaks lihtsalt puuoksaga poriloigus sonkida või peitust mängida. Nüüd olen jälle ühe sellise valuliku protsessi läbinud ja seisan jälle kahel jalal. Kui kauaks? Seda ei tea...