Miks peab kõik nii keeruline olema? Miks tundub mulle maailma kõige raskema asjana enese vabaks laskmine? Miks ma keelan endal õnnelik olemast? Miks, miks, miks...
Miks ma armastan minevikku ja tulevikku rohkem kui tänast, praegust hetke. Miks ma idealiseerin kõiki neid inimesi, kellega enam kokku ei puutu ja miks ma ei suuda kinkida naeratust neile, kes on just PRAEGU minuga ja hoiavad mulle kõiges pöialt. Miks ma ei suuda olla piisavalt hea? Miks ma ei suuda olla piisavalt vaba igasugustest kompleksidest? Miks ma nii lihtsalt ärritun? Mul oleks vist hapnikumaski vaja...
Miks ma nutan ja muretsen kõige pärast mida EI juhtunud. Miks ma ei saa lihtsalt aru, et "kui ei pidanud nii minema, siis ei pidanud. Põhjusega." Kõigel on põhjus. Kas ka sellel postitusel siin on põhjus? Jah, on. Aga kas see on laiem ja pikema eesmärgiga, kui ma arvan? Miks ma üldse nii palju arvan?
Miks ma tahan armastada neid inimesi, keda ma tegelikult ei peaks?
Miks ma tahan minna õue ja lihtsalt karjuda, nutta ja matta maha kogu mineviku. Ma olen nagu vaimne hauarüüstaja. Ma ei lase surnud asjadel olla vaid kaevan neid ikka uuesti ja uuesti üles.. iga kord järjest rohkem haiget saades.. ja seda kõike täiesti PÕHJUSETA. Miks ma ei suuda olla õnnelik sellega, mis mul on?
Miks, miks, miks...
Tahaksin osa oma ajutegevusest lihtsalt seadusega keelata.