Hoidsin kõvasti Andrusele pöialt. Minu meelest oli ta küll väga tubli :). Hommikuses tähelaevas vaatasin ka et ta on nii soe ja hea inimene:).
Igatahes.. nädalavahetus läks kiirelt, käisin Liisa juures Audrus ja. Tegime öösel küpsiseid näiteks. Liisa juures on alati hea ja peale Audrus käimist oleksin alati justkui vitamiinipommi alla neelanud:).
Muidu..jah. eks ma ikka ootan kirja, millele vastust ilmselt ei saa. Ju siis peab.
Nüüd lähen korra rüüstan külmkappi ja vaatan kooliasjad üle :)
Olge tublid!

abituriendi mõtted

Kõik ümberringi on sama, Elu toimub vaid mu sees. Kevadvaheaeg hakkab lähenema. Mitte et see niivõrd eriline fakt oleks, lihtsalt sel aastal toob see minu jaoks kaasa palju lahtiste uste päevi. Ja praegu ongi see hetk, kui kõik uksed on mu jaoks veel valla...
Samas tunnen ma nagu tammuksin oma mõtetes edasi-tagasi, kuhugi jõudmata.
Tegelikult ma ei teagi, kas ma üldse tahan ülikooli minna..samas mis tööd ma siis tegema hakkan, kui isegi kõrgharidusega inimeste jaoks praegu tööd ei jagu?
Ilmselt see variant jääb ära.
Siis oli mõte minna Tallinnasse antropoloogiat õppima. See tundub huvitav, aga samas .. kas sel on ka perspektiivi?
Lavaka mõtted olen juba ammu maha matnud...
siis on veel Tartu ja ajalugu...
oh kes teaks!

R33D3

Täna jäin koju. Eilne vaimne trauma mõjutas ikka tervislikku seisundit päris palju. Magasin peaaegu kella üheni, oleks veel edasigi lasnud, ainult et kohusetunne ei lubanud. Lugesin raamatut ja siis mõtlesin, et võiks toa kevadisemaks muuta. Nii ma siis mässasingi igasugu kaunistuste tegemiseks, kuni õues juba pime oli. Nüüd lugesin veel raamatut ja otsin mõnd head rahvalaulu, mida isetegevuslaste päeval laulda saaks.
Youtubest leiab ka ikka palju toredaid asju, panen ühe, mis tuju paremaks teeb, ka siia :D
Muidu ..head kevade ootamist:)

Armastan moosi, kuid mind , kes see armastab,
küsis üks väikene, väikene poiss.
Õnn pole eesmärk, vaid hoopiski eeldus,
vastati talle väikese häälega.
Unistus tuli ja kirjutas välja
haldjasaarele pileti kahel,
ei saa olla kurb, kui sul on õhupall.

Ma hakkan järjest rohkem aru saama, kui väga ma oma kodu ja kodukohta armastan.
Siia võiksingi jääda...
Kahju, et sügisel minema pean. Aga küllap leian ma viisi, kuidas ikka ja uuesti taas tulla.. Ja mine tea, mis elul varuks on.
Muusika on ime. Laske sel oma kõrvu paitada:)

salaagent nööbi öösel

Jah, ei tahaks öelda, et täna oli halb päev, aga tõesti. Kehalises veel kolmkümmend lehte. See niitis küll pikali. Lootsin just, et saan kooliasjad järje peale...
Ma käisin jalutamas enne. Hakkas hämarduma. Aga kõiges selles tundsin ikkagi küll väga õrna, kuid siiski tuntavat kevade lõhna. Ei jõua enam oodatagi, millal ükskord rohi tärkama hakkab...:)
Tahaksin õue kohvi minna jooma. Küünlad põlema ja tekk ümber. See oleks nii hea. Ainult et pean kaminaid kütma ning raamatut lugema. ("Hingede öö", kuna eelmiseks reedeks ei jõudnud..)
Tahaks igal hommikul siirast rõõmu tunda. Kohvitassist, soojast toast, lumest, võimalusest kooli minna... Praegusel hetkel olen kaotanud eneses selle lapseliku uudishimu. See on tegelikult väga halb ja ma püüan seda uuesti leida.

Tulevik tundub ka hetkel nii hirmuhäratavalt tume, mitte selles mõttes, et ma nüüd kohe väga kannatama peaksin, aga seetõttu, et milline see olema hakkab, pole mul halli aimugi. Ma tean ainult seda, et ma tahan armastuses elada. See on minu jaoks kõige suurem väärtus. Homme lähen 'Suunajale', loodetavasti tuleb mul seal mõni hea mõte.
Muidu.. mis sellesse armastusse puutub, olen ma oma 19 eluaastaga jõudnud selleni:

Pärast mõnda aega sa õpid tundma peent vahet käehoidmisel ja hinge sidumisel.Ja Sa õpid, et armastus ei tähenda toetumist ja seltskond ei tähenda turvalisust. Ja sa hakkad mõistma, et suudlused ei ole lepingud ning kingid ei ole lubadused ja sa õpid vastu võtma kaotusi pea püsti ning silmad tulevikku suunatud, mehe või naise uhkusega, mitte lapse kurbusega. Ja sa õpid ehitama kõik oma teed tänasesse päeva, sest homne pinnas on ebakindel plaanide tegemiseks. Pärast mõnda aega mõistad, et isegi päike kõrvetab, kui küsida liiga palju ja sa kasvatad ise enda aia ja ehid enda hinge, selle asemel, et oodata, kuni keegi toob sulle lilli. Ja sa õpid, et sa tõesti saad hakkama, et sa tõesti oled tugev, et sul on väärtus.

PALJU ÕNNE, EESTI!

Eilne Vabariigi 92. aasta sünnipäevale pühendatud aktus läks väga hästi, ma olen nii rõõmus :) Juba tahaks uut laulmist kusagil, mis ei ole mu oma tuba või vannituba:D
Igatahes. Liisa oli siin, jõime õhtul õues kohvi, küünal põles ja tekk oli ümber. Paistab, et ilmad hakkavad tõesti soojemaks minema ja küllap see kevad ka varsti tuleb:).
Praegu on see, et tuleb kooli asjad korda saada, sest kevadel, kui ilmad ilusaks lähevad, ei suuda ma end ammugi nii kokku võtta, et toas istuda ja õppida :D.
Nüüd koristangi, teen miskit head süüa ja hakkan õppima.
Ilusat vabariigi aastapäeva!

Homme on tähtis päev. Saab üle pika aja kusagil esineda:) Ma nii ootan!
Liisa tuleb ka siia ja. :)
Kooliga on viimasel ajal üsna kehvasti..tean et pean end kokku võtma, kaks kuud veel.
Tegelikult on elu nii ilus ja huvitav:)

Palju on vahepeal juhtunud. Elu on nii teistsuguseks muutnud. Küllap ma ise olen selle valinud. Oeh.. tahaks nii jalutada, aga peab vene keelt õppima.
Teisipäev võiks kiiremini tulla.

päeva lugu: the sun-I dont care

sürr

Koolis kästi teha. "Ma olen.." ja kaheksa rida nii sürri kui saab. Ma siis proovisin ka.



Ma olen tiksuva kella lõkendav naer
Ma olen vaikuse kumav kaugus
Ma olen kollane traktor udusel nõmmel
Ma olen väikse lapse sammud tühjas koridoris

Ma olen vanaema kootud punane sall
Ma olen uuem Eesti kirjandus
Ma olen keelatud mari su suus
Ma olen salajane, avalik, uus.

Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen pean vaikima maha
Sina... sina vaid vaikuses kajad



Jah. Praegu püüan ajalugu õppida. Lisaks sellele veel tuleb inkas töö, füsas järeltöö, ühiskonnas järeltöö..jne. Aga pole hullu. :)
Elu on ilus. Homme saan kooli ka minna ja. :)
Ilusat sõbrapäeva jätku!;)

"The Fountain"

Vaatasin filmi ja meeldis. Väga sügav.
Hommikul kui ärkasin, sadas lund. :) Nii mõnus.
Tahaks juba terveks saada ja tõesti minna õue ja möllata. :D Teha lumeingleid ja. Viimane kord, kui ma seda tegin siis tekkis väike probleem. Kuna nii palju lund on sadanud siis ma lihtsalt ei jaksanud kätega seda lund ära lükata. Ja siis tõusin kobamisi püsti, tulin tuppa ja ema naeris end herneks, sest ma olin päriselt ka PEALAEST JALATALLANI lumine:D
Riided tilkusid pool õhtut kuivaks.
See selleks.
Tegelikult on kõik väga hästi. Ilus hommik ja ilus päev. Wouldn't change a thing.
Ilusat päeva teile (nendele meeletutele hordidele, kes kõik mu blogi loevad:D) Ja kasutage päeva!

Täna nägin unes taas midagi väga keerulist ja imelikku. Kõigepealt olin millegipärast ilma üleriieteta, sama karmis talves kui praegu, Pärnu linnavahel ning kõndisin kalmistu poole, et Jaana juurde minna. Ühesõnaga, millegipärast ma teadsin juba ette, et surnuaias võib midagi halba toimuda. Kui sisenesin, nägin üht venelast, kes minuga ka vene keeles suhtlema hakkas ..ja üsna aktiivselt. Ma ei osanud midagi vastata ja kõndisin rahulikult edasi. Natukese aja pärast tundsin midagi valusat peas ja kui ärkasin, olin täiesti uues kohas. See oli mingisugune ..kaubanduskeskus äkki? Ühesõnaga, see oli vist venelaste poolt allutatud. Ümberringi oli palju eestlasi, mina nende hulgas. Püstolitega venelased jalutasid ringi ning aeg-ajalt 'kõrvaldasid' neid, kes neile 'ette jäid'.. Ma tol hetkel mõistsin, et ma pean väga madalat profiili hoidma. Kahjuks minu kõrval olev tüdruk ei olnud nii rahulik, ta koguaeg tõmbles, proovis mobiiliga midagi teha.. ma proovisin talle rääkida, et ta rahulik oleks.Ta nõustus. Ma võtsin talt mobiili enda kätte, kuna jah, see oleks halvasti lõppenud. Kuid ohhoo,just sellel hetkel, kui telefoni enda taskusse panema hakkasin, jalutas mööda nö 'ülem' ja märkas seda. (Ta oskas nii eesti kui vene keelt) ning kohe võttis mu platsi. Ütles et kui ma veel kuidagi kellegagi kontakti üritan võtta, olen surnud. Noogutasin. Istusime seal edasi. Miskipärast tuli aeg ajalt Eesti 'vabatahtlikke' väljast juurde, sisuliselt inimesi, kes riskisid oma eluga. Ma ei saanud nende eesmärgist aru. Vahepeal nägin palju koledaid asju.. kuni saabus hetk, mil aknast nägin hordidena Eesti Politsei autosid maja poole sõitmas, koos sõjaväega. Ma olin rõõmus, kuid püüdsin liigset entusiasmi varjata. Ma olin üsna akna juures ning proovisin lamada pikali maas. Algas tulevahetus. Tundsin kuidas üks kuul mu kehasse sisenes, kusagile puusa kanti. Ma ülesin endale : "Ei, ma ei sure täna. Mitte siin, mitte niimoodi." Kuulsin kuidas see sama 'ülemus' naeris, kui nägi mind haavatuna. proovisin akna poolt eemale roomata. Suutsin seda teha vaid paari meetri jagu. Veidi pärast seda tundsin kuidas juba järgmine kuul mind tabas. Umbes samasse kohta. Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, aga ma lihtsalt, hoolimata valust, hakkasin sõrmedega kuule välja võtma. Tulevahetus oli täies hoos ning abi ei paistnud saabuvat. Ma vajutasin käega haavade peale, et verejooksu peatada. "Ma ei sure, ma ei sure." See ülem tuli minuga rääkima ning ütles et:" Jah, pärast saadki sinna kalmistule, kuhu Sa niii väga ihkasid.". Ma ei vastanud midagi. Ta lasi mind kusagile tuppa viia, surema. Sealolles proovisin endale mingi sideme moodi asja meisterdada ja puhkasin. Kui ärkasin, olin jälle uues kohas. Laevas. mõtlesin, et " Mida ta minust ometi tahab, et ta mind igale poole tarida laseb?" Nüüdseks olin natuke jõudu kogunud. Oma üllatuseks märkasin, et ka 'ülemus' oli kuuli kerre saanud, jalga.. ning magas. Märkasin et olen laevaga Pärnu sadamas (ja järsku oli suvi muidugi) ning ma teadsin, et kui ma põgenen, siis siin. hiilisin vaikselt toast välja. Nägin ust, mis oli küll haagis, kuid ma eemaldasin selle ja.. ei läinudki palju aega kui ma juba vees olin. Nägin kallast ja enne ei mõelnudki muule, kui ainult kohale jõudmisele. Ja ma jõudsin. Möödaminev tüdruk kutsus mulle kiirabi ja ma olin haiglas.
Ühesõnaga..väga imelik uni. Ja kui üles tõusin, kirjutasin luuletuse.

ISAMAA

Siin olen ma sündinud.
Siin olen ma kasvanud.
Siia ma tahan jääda.

Su metsad on mind varjand
kui mure mõlkund meeles.
Su meri on mind joonud
ja tühjaks teinud pahast.
Su luited kutsund hellaste,
kui kuhugi minna ei ole,
Sa oled lohutaja ja varjupaik.

Isade vered niitudesse imbund,
nii võideti me vanemate maa,
aeti ära kuri võõras,
kes ahnusest küll ei saand.

Hoia püha Eestimaad,
ta pinnast jätkub Sullegi,
kui vaid armastad.




päeva lugu: green day-wake me up when September ends

"Mis on õnn?"

Koltunud kirjas
tolmuse kaane all
räägib raamat oma
tarkusi: esimesed
lumehelbed on need,
küünlaleek kajavas
kirikus, muusika
möödaminevate
tüdrukute suudelt,
vesi januse lapse
huultel, head
ja osavõtlikud sõnad
lastkandvale emale,
kes vastuseks vaid
naeratab.
Vahel ütlemata jäänud
sõnad, mis oleksid
toonud valu.
Vihmapiisad saateks
tantsijatele, kel
maailma jaoks silmi
ei jätku.
Vanaema kootud
päikselised mõtted
punasesse salli,
kruusateel lendlevad
tolmukümbemed, mis
autole järele hüüdvad,
võilille udune naer
üle kastese heinamaa,
noore tüdruku süsimustade
silmade paluv pilk,
kui ema hällilaulu lõpetab,
soe käepigistus
ammuste tuttavate vahel,
kuum kakao õhtusel
jalutuskäigul..
Kuid kes siis
märkab seda
unustusse vajunud raamatut,
millel oleks nii palju
pakkuda,
kui vaid teed
selle ühe liigutuse,
leiad eneses julguse
näha märkamatuna
jäänud asju.


(pool kirjutatud hommikul kohvitassi taga, teine pool turismitunnis).

päeva lugu: halo, piano cover :)

Suur tänu ka kõikidele õnnitlejatele. Hoolimata haigusest oli mul tõesti tore päev. Hommikul käisin arsti juures ka. Veresuhkur oli jama olnud. Ülejäänud tulemused saab millalgi hiljem. Mõnes mõttes on tore kodus olla, siin on nii hea.. kuid kui ma mõtlen aina kasvavatele järeltööde hulgale, siis pole see eriti tore. Aga küllap ma hakkama saan. Alati olen saanud. Või peaaegu alati. Nii vähe on veel jäänud. Viimane pingutus.
Aga olgu. Side lõpp.
Ole tublid ja ärge haigeks jääge!
:)

punased tulbid kesk veebruari
mu aknalaual
kiirgavad soojust
selle kõrval lebamas
kaart, millel lause:
"püüa päeva!"
nii ma siis püüangi
hingan enesesse elu,
naeran oma kuldset naeru
ning äkki vakatan,
kui märkan lumelille ilu
oma aknal.
Kes ta sinna istutas?

Jah. Pole paha. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! MULLE =D
hommik on olnud harmooniline, kes ei tahaks ärgata Liisa Lillemetsa kõne peale, kust kostub imearmas "õnne soovin ma sul..." ;)
Haiguse tõttu olen kodus. Aga küllap siis peab nii.. ongi rahulik.. jõin vaikselt kohvi, kuulasin lemmikmuusikat ja koristasin veidi.
:)
Elu on ilus!

F 12, lõke toas ja köhatee

Victor Hugo
prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja
"Naer on päike, mis hajutab talve inimese näolt."
(“Hüljatud” , 1862)

Ei tee hetkel seda ameerikalikku "keep smilingut", kuna väga paha on olla. Tunnen end üsna kasutuna ja seepärast otsustasin proovida mõned koolitükid ära teha.. Siiski, inspiratsioonipuudus ning ei taha lihtsalt mingit jama kokku kirjutada. Eks näis.
Kui täna oleks mu viimane päev, siis ma läheksin päris kindlasti õue, sumaksin läbi lume metsa vahele ja teeksin seal puude ümber paar tiiru. Peale seda läheksin bensiinijaama, ostaksin ühe kuuma kakao ja sumaksin läbi lume koju tagasi. Siis helistaksin ükshaaval kõik sõbrad/tuttavad läbi, koristaks oma toa ära, sirgendaksin ema juukseid, masseeriksin isa jalgu ja peseksin riideid. Kui veel aega jääks, siis käikisin pesemas ära ja tooksin kamina ette puid. Loomulikult paljastaksin ma oma salajase päeviku, kuna mis mul siis enam varjata oleks. Take it or leave it.
jah.. see oleks siis.
aga paistab et mul tuleb ikka terveks saada, koolis ilusasti kõik hinded kätte saada ning edasi minna, kes teab siis, kuhu.
õhtu on hommikust targem :D

VIIMANE PÄEV 18. AASTASENA aka insomnia.

Häält ei ole ollagi. Tahaks niii meeletult õue minna ja hangetes sumbata... nii kaua kuni tunnen end nagu kala veel. Magamiseks pole mahti, sest alati kui voodisse pikali heidan, tekib tunne, et I missed out on something today. Ja siis ma panengi taas öölambikese põlema .. haaran pliiatsi ja proovin oma elu paberile panna. Peale seda läheb lambike uuesti kustu.. aga mõtted käivad edasi. Nii ma siis leidsingi tee taas arvutisse, mis sellest, et kell on 1:29.
Ma tahaksin midagi teha, midagi sellist..spontaanset ja elavat.. mitte toas passida, mõelda, et kas sall ikka on korralikult kaelas, villased sokid jalas.. Kardan et sünnipäev tuleb ka sel aastal üsna nukker, kuna pole üldse kindel, et esmaspäevalgi kodust välja saan. Not that home is a bad place but.. you know.
ma tervitan kõiki inimesi kes seda loevad.
olge terved :D

Maailm on sinu kaleidoskoop ja värvide
mitmekülgne kombinatsioon, mis igal sulle esitletud edumomendil on
sinu lõputult liikuvate mõtete vaimustavalt kohandatud pildid.

Kummaline uni

Nägin unes, et miski nähtamatu asi trügis mu voodisse.Laiutas ka. Ma ise olin suhteliselt šokis, sest kui ma teda puudutasin, tundsin, et ta on päriselt olemas, ainult et nähtamatu. Hüüdsin Kristit. Ta oli üllatunud, et mina 'seda' ei näinud, nimelt oli tegu kollase notsuga. Kristi oli üsna kurb, kuna ' madu olevat notsule valetanud ja nüüd kui notsu tänase päevaga nähtavaks ei muutu, ta sureb. Sama olevat eelmisel nädalal punase lambaga juhtunud.' Ma ei mõistnud midagi, ainult tundsin, kuidas 'kollane notsu' mulle meeleheitlikult kaissu puges.
Siis olin täiesti uues kohas. Kristi, mina ja Helari Holm olime Häädemeeste laiul ja mingi kopter tiirutas meie peakohal, selgus, et Helari ema juhib seda. Seejärel olid kõik mu naabrid ka seal laiul ning me hakkasime taas kalda poole minema. Kahtlasel kombel oli see madal vesi nii pruun, nagu roostevesi. Mulle tundus sealt läbiminek väga ebameeldiv & vastik. Kohe, kui olime kaldale jõudnud hakkas Häädemeeste näitering esinema. :D jah, seal oli isegi Jüri Vlassov, kes mingisuguse näitsikuga paadi alt välja ronis ja 'tere hommikust' ütles. Seal etendusel juhtus veel palju kummalist.. aga ma usun et praeguseks aitab ka.
:)

Minu Eestimaa püsib minus, ta kutset ma eneses kuulen...

Isamaatunde olemusjooni tänapäeval.
Laura Koop
Kodumaa on midagi sellist, millele inimesed igapäevaselt ei mõtle. Eriti praegusel ajal, kui majandust räsib kriis, vaadatakse isamaa peale rohkem närviliselt, süüdistavalt, pettunult. „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“ kõlab jutu sees üsna tihti. Ometi pole olukord nii hull, et kodumaa-armastus päriselt ära kaoks. Tekkinud on lihtsalt teistsugused vormid ja väljendused, mis erinevad minevikust osalt sellepärast, et tehnoloogia on palju arenenud ning teisalt, et inimese arusaamad on muutunud. Ei saa alati öelda, et eelnevad arusaamad on õigemad või paremad. Peale selle ei toimu muudatused ainult meie väikses Eesti riigis vaid kogu maailmas tervikuna.
Ruumitunnetus on osa inimese kujundavast identiteedist, see tähendab, et on üsna loomulik protsess, kui inimene püüab väljendada oma tundeid end ümbritseva keskkonna suhtes.
Eestlased näitavad oma kiindumust isamaasse eelkõige käies iga paari aasta tagant laulu- ja tantsupeol. See on ka üsna märkimisväärne, kuna mujal maailmas sellist traditsiooni pole. Küll aga rahvusliku muusika seisukohalt on laulupidu teinud karuteene- püüdes luua üleüldist tunnustatud koorimuusikat, vajusid soiku regilaulud. Just sellepärast ongi Eesti muusika haruldane, et võrreldes Lääne-Euroopa kultuuridega, tehti seal alati nö „maailma muusikat“ mille tõttu nende enda pärimus jäi nii mõnegi noodi võrra kahvatumaks. Sellest hoolimata on rahvakultuuri jäänud ka neid tähtpäevi, kus oma identiteeti näidatakse siiski veel regilaulude ja päritud mõistatustega- tegemist on mardi- ja kadripäevaga.
"Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" on öelnud Gustav Suits. Just see, et kahe kultuuri koosmõju paratamatult hakkab kahandama isamaatunnet ja enese eestlasena kvalifitseerimist on hetkel väga aktuaalne probleem. Lisaks rahvakalendri tähtpäevade tähistamisele mõjutab see otseselt kogu elanikkonda. Väga paljud noored tunnevad, et kuna kodumaal leidub vähe tunnustust, suunduvad nad välismaale. Mingis mõttes kindlana, et alati jääb Eesti nagu tagalaks, kuid püüeldes siiski rohkem isikliku elu muutmisele mugavamaks, paremaks ning alles seejärel, kui hästi läheb, on mineku eesmärgiks tutvustada eesti rahvust ja kultuuri. Mina leian, et üks väga konkreetne asi, mis lahjendab meie riigi eripära on pidevad Euroopa Liidu reformid. Muidugi majanduslikel kaalutlustel on see hea ja elatustase paraneb, kuid kui juba riigi raha, Eesti oma kroon, müüakse maha euro vastu, siis võime peatselt rääkida ühtsest Euroopa Riigist. Ühesuguste traditsioonide, kommete ja eluviisidega-ilma isamaatundeta.
Kodumaa-armastusel on veel üks teistest ehk kummalisem väljund- ollakse enam-vähem rahul oma riigi saavutuste ja tegemistega, kuid samal ajal valitseb täielik rahulolematus teistsuguste kultuuride ja kommetega inimeste suhtes. Eriti tähtsaks puhuvad end niinimetatud Tugitoolisportlased, kes siis, kui keegi eestlane mõnel rahvusvahelisel võistlusel hea tulemuse saavutab, koputavad eneselegi rinnale lausudes:“ Eestlane võitis!“. Eestis võib konkreetsemalt rääkida russofoobiast, mis ajaloo tõttu on üsna paljude inimeste mõtteviisi vallutanud. Ometi ei peaks ükski inimene terveid rahvusi halvaks mõistma, kuna teatud perioodil teatud hulk sellest rahvusest on mõne paha asjaga hakkama saanud. Samuti võib tuua näiteks Natsi-Saksamaa, kui Hitler tahtis mõjutada evolutsiooni ja tuua võimule niinimetatud aaria rassi, kõigi teiste rahvuste põhjendamatu verevalamise tulemusega. See on väga kurb ja jõhker näide sellest, kui isamaatunne keerab ühiskonnas üle võlli ja selle tagajärjena hukub palju süütuid inimesi. Küll aga tänapäeval püütakse iga hinna eest hoiduda sellistest juhtumitest ning toimubki ühtesulamine.Kuigi teistpidi pole ka see suund hea, rahvustunne ja isamaa-armastus peaksid olema mõõdukad, just sellisel viisil aitavad nad riigi stabiilsele arengule kaasa, vastasel juhul tekitavad nad lihtsalt palju konflikte.
Isamaatunne peitub suuremal või vähemal määral igaühes meis. Sõltuvalt ajast muutuvad ka kodumaa-armastuse väljendamise vahendid. Eestlaste puhul on muidugi võiks öelda et lausa väljajuurimatuks traditsiooniks kujunenud laulu- ja tantsupidu. Üks probleem mis meid rahvusena ohustab on üleilmastumine ja kogu maailmaga kaasa minemine, oma eripära hajutamine. Ajaloos on näiteid ka sellest, et liigne rahvustunne võib mõjuda hävitavalt, seega ongi kõige parem variant jääda eestlaseks, kuid saada ka eurooplaseks.

veebruar

nagu langemata lumeräitsak
nagu väljendamata tunne
nagu joonestamata joonis
nagu avamata laegas

seisan ma ja ootan.
sobivat ilma, aega ja kohta.