"Mis on õnn?"

Koltunud kirjas
tolmuse kaane all
räägib raamat oma
tarkusi: esimesed
lumehelbed on need,
küünlaleek kajavas
kirikus, muusika
möödaminevate
tüdrukute suudelt,
vesi januse lapse
huultel, head
ja osavõtlikud sõnad
lastkandvale emale,
kes vastuseks vaid
naeratab.
Vahel ütlemata jäänud
sõnad, mis oleksid
toonud valu.
Vihmapiisad saateks
tantsijatele, kel
maailma jaoks silmi
ei jätku.
Vanaema kootud
päikselised mõtted
punasesse salli,
kruusateel lendlevad
tolmukümbemed, mis
autole järele hüüdvad,
võilille udune naer
üle kastese heinamaa,
noore tüdruku süsimustade
silmade paluv pilk,
kui ema hällilaulu lõpetab,
soe käepigistus
ammuste tuttavate vahel,
kuum kakao õhtusel
jalutuskäigul..
Kuid kes siis
märkab seda
unustusse vajunud raamatut,
millel oleks nii palju
pakkuda,
kui vaid teed
selle ühe liigutuse,
leiad eneses julguse
näha märkamatuna
jäänud asju.


(pool kirjutatud hommikul kohvitassi taga, teine pool turismitunnis).

päeva lugu: halo, piano cover :)