Minu Eestimaa püsib minus, ta kutset ma eneses kuulen...

Isamaatunde olemusjooni tänapäeval.
Laura Koop
Kodumaa on midagi sellist, millele inimesed igapäevaselt ei mõtle. Eriti praegusel ajal, kui majandust räsib kriis, vaadatakse isamaa peale rohkem närviliselt, süüdistavalt, pettunult. „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“ kõlab jutu sees üsna tihti. Ometi pole olukord nii hull, et kodumaa-armastus päriselt ära kaoks. Tekkinud on lihtsalt teistsugused vormid ja väljendused, mis erinevad minevikust osalt sellepärast, et tehnoloogia on palju arenenud ning teisalt, et inimese arusaamad on muutunud. Ei saa alati öelda, et eelnevad arusaamad on õigemad või paremad. Peale selle ei toimu muudatused ainult meie väikses Eesti riigis vaid kogu maailmas tervikuna.
Ruumitunnetus on osa inimese kujundavast identiteedist, see tähendab, et on üsna loomulik protsess, kui inimene püüab väljendada oma tundeid end ümbritseva keskkonna suhtes.
Eestlased näitavad oma kiindumust isamaasse eelkõige käies iga paari aasta tagant laulu- ja tantsupeol. See on ka üsna märkimisväärne, kuna mujal maailmas sellist traditsiooni pole. Küll aga rahvusliku muusika seisukohalt on laulupidu teinud karuteene- püüdes luua üleüldist tunnustatud koorimuusikat, vajusid soiku regilaulud. Just sellepärast ongi Eesti muusika haruldane, et võrreldes Lääne-Euroopa kultuuridega, tehti seal alati nö „maailma muusikat“ mille tõttu nende enda pärimus jäi nii mõnegi noodi võrra kahvatumaks. Sellest hoolimata on rahvakultuuri jäänud ka neid tähtpäevi, kus oma identiteeti näidatakse siiski veel regilaulude ja päritud mõistatustega- tegemist on mardi- ja kadripäevaga.
"Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" on öelnud Gustav Suits. Just see, et kahe kultuuri koosmõju paratamatult hakkab kahandama isamaatunnet ja enese eestlasena kvalifitseerimist on hetkel väga aktuaalne probleem. Lisaks rahvakalendri tähtpäevade tähistamisele mõjutab see otseselt kogu elanikkonda. Väga paljud noored tunnevad, et kuna kodumaal leidub vähe tunnustust, suunduvad nad välismaale. Mingis mõttes kindlana, et alati jääb Eesti nagu tagalaks, kuid püüeldes siiski rohkem isikliku elu muutmisele mugavamaks, paremaks ning alles seejärel, kui hästi läheb, on mineku eesmärgiks tutvustada eesti rahvust ja kultuuri. Mina leian, et üks väga konkreetne asi, mis lahjendab meie riigi eripära on pidevad Euroopa Liidu reformid. Muidugi majanduslikel kaalutlustel on see hea ja elatustase paraneb, kuid kui juba riigi raha, Eesti oma kroon, müüakse maha euro vastu, siis võime peatselt rääkida ühtsest Euroopa Riigist. Ühesuguste traditsioonide, kommete ja eluviisidega-ilma isamaatundeta.
Kodumaa-armastusel on veel üks teistest ehk kummalisem väljund- ollakse enam-vähem rahul oma riigi saavutuste ja tegemistega, kuid samal ajal valitseb täielik rahulolematus teistsuguste kultuuride ja kommetega inimeste suhtes. Eriti tähtsaks puhuvad end niinimetatud Tugitoolisportlased, kes siis, kui keegi eestlane mõnel rahvusvahelisel võistlusel hea tulemuse saavutab, koputavad eneselegi rinnale lausudes:“ Eestlane võitis!“. Eestis võib konkreetsemalt rääkida russofoobiast, mis ajaloo tõttu on üsna paljude inimeste mõtteviisi vallutanud. Ometi ei peaks ükski inimene terveid rahvusi halvaks mõistma, kuna teatud perioodil teatud hulk sellest rahvusest on mõne paha asjaga hakkama saanud. Samuti võib tuua näiteks Natsi-Saksamaa, kui Hitler tahtis mõjutada evolutsiooni ja tuua võimule niinimetatud aaria rassi, kõigi teiste rahvuste põhjendamatu verevalamise tulemusega. See on väga kurb ja jõhker näide sellest, kui isamaatunne keerab ühiskonnas üle võlli ja selle tagajärjena hukub palju süütuid inimesi. Küll aga tänapäeval püütakse iga hinna eest hoiduda sellistest juhtumitest ning toimubki ühtesulamine.Kuigi teistpidi pole ka see suund hea, rahvustunne ja isamaa-armastus peaksid olema mõõdukad, just sellisel viisil aitavad nad riigi stabiilsele arengule kaasa, vastasel juhul tekitavad nad lihtsalt palju konflikte.
Isamaatunne peitub suuremal või vähemal määral igaühes meis. Sõltuvalt ajast muutuvad ka kodumaa-armastuse väljendamise vahendid. Eestlaste puhul on muidugi võiks öelda et lausa väljajuurimatuks traditsiooniks kujunenud laulu- ja tantsupidu. Üks probleem mis meid rahvusena ohustab on üleilmastumine ja kogu maailmaga kaasa minemine, oma eripära hajutamine. Ajaloos on näiteid ka sellest, et liigne rahvustunne võib mõjuda hävitavalt, seega ongi kõige parem variant jääda eestlaseks, kuid saada ka eurooplaseks.