Täna nägin unes taas midagi väga keerulist ja imelikku. Kõigepealt olin millegipärast ilma üleriieteta, sama karmis talves kui praegu, Pärnu linnavahel ning kõndisin kalmistu poole, et Jaana juurde minna. Ühesõnaga, millegipärast ma teadsin juba ette, et surnuaias võib midagi halba toimuda. Kui sisenesin, nägin üht venelast, kes minuga ka vene keeles suhtlema hakkas ..ja üsna aktiivselt. Ma ei osanud midagi vastata ja kõndisin rahulikult edasi. Natukese aja pärast tundsin midagi valusat peas ja kui ärkasin, olin täiesti uues kohas. See oli mingisugune ..kaubanduskeskus äkki? Ühesõnaga, see oli vist venelaste poolt allutatud. Ümberringi oli palju eestlasi, mina nende hulgas. Püstolitega venelased jalutasid ringi ning aeg-ajalt 'kõrvaldasid' neid, kes neile 'ette jäid'.. Ma tol hetkel mõistsin, et ma pean väga madalat profiili hoidma. Kahjuks minu kõrval olev tüdruk ei olnud nii rahulik, ta koguaeg tõmbles, proovis mobiiliga midagi teha.. ma proovisin talle rääkida, et ta rahulik oleks.Ta nõustus. Ma võtsin talt mobiili enda kätte, kuna jah, see oleks halvasti lõppenud. Kuid ohhoo,just sellel hetkel, kui telefoni enda taskusse panema hakkasin, jalutas mööda nö 'ülem' ja märkas seda. (Ta oskas nii eesti kui vene keelt) ning kohe võttis mu platsi. Ütles et kui ma veel kuidagi kellegagi kontakti üritan võtta, olen surnud. Noogutasin. Istusime seal edasi. Miskipärast tuli aeg ajalt Eesti 'vabatahtlikke' väljast juurde, sisuliselt inimesi, kes riskisid oma eluga. Ma ei saanud nende eesmärgist aru. Vahepeal nägin palju koledaid asju.. kuni saabus hetk, mil aknast nägin hordidena Eesti Politsei autosid maja poole sõitmas, koos sõjaväega. Ma olin rõõmus, kuid püüdsin liigset entusiasmi varjata. Ma olin üsna akna juures ning proovisin lamada pikali maas. Algas tulevahetus. Tundsin kuidas üks kuul mu kehasse sisenes, kusagile puusa kanti. Ma ülesin endale : "Ei, ma ei sure täna. Mitte siin, mitte niimoodi." Kuulsin kuidas see sama 'ülemus' naeris, kui nägi mind haavatuna. proovisin akna poolt eemale roomata. Suutsin seda teha vaid paari meetri jagu. Veidi pärast seda tundsin kuidas juba järgmine kuul mind tabas. Umbes samasse kohta. Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, aga ma lihtsalt, hoolimata valust, hakkasin sõrmedega kuule välja võtma. Tulevahetus oli täies hoos ning abi ei paistnud saabuvat. Ma vajutasin käega haavade peale, et verejooksu peatada. "Ma ei sure, ma ei sure." See ülem tuli minuga rääkima ning ütles et:" Jah, pärast saadki sinna kalmistule, kuhu Sa niii väga ihkasid.". Ma ei vastanud midagi. Ta lasi mind kusagile tuppa viia, surema. Sealolles proovisin endale mingi sideme moodi asja meisterdada ja puhkasin. Kui ärkasin, olin jälle uues kohas. Laevas. mõtlesin, et " Mida ta minust ometi tahab, et ta mind igale poole tarida laseb?" Nüüdseks olin natuke jõudu kogunud. Oma üllatuseks märkasin, et ka 'ülemus' oli kuuli kerre saanud, jalga.. ning magas. Märkasin et olen laevaga Pärnu sadamas (ja järsku oli suvi muidugi) ning ma teadsin, et kui ma põgenen, siis siin. hiilisin vaikselt toast välja. Nägin ust, mis oli küll haagis, kuid ma eemaldasin selle ja.. ei läinudki palju aega kui ma juba vees olin. Nägin kallast ja enne ei mõelnudki muule, kui ainult kohale jõudmisele. Ja ma jõudsin. Möödaminev tüdruk kutsus mulle kiirabi ja ma olin haiglas.
Ühesõnaga..väga imelik uni. Ja kui üles tõusin, kirjutasin luuletuse.

ISAMAA

Siin olen ma sündinud.
Siin olen ma kasvanud.
Siia ma tahan jääda.

Su metsad on mind varjand
kui mure mõlkund meeles.
Su meri on mind joonud
ja tühjaks teinud pahast.
Su luited kutsund hellaste,
kui kuhugi minna ei ole,
Sa oled lohutaja ja varjupaik.

Isade vered niitudesse imbund,
nii võideti me vanemate maa,
aeti ära kuri võõras,
kes ahnusest küll ei saand.

Hoia püha Eestimaad,
ta pinnast jätkub Sullegi,
kui vaid armastad.




päeva lugu: green day-wake me up when September ends