Istun, kohvitass käes ja naudin vaadet aknast välja. Lihtsalt suurepärane talveilm on! Juba eile oli. See päike ja lumesädelus meenutab mulle põhikooli- kuna ma tol ajal nolifer olin siis reedeti meeldis mulle kogu maja ära koristada ja ära õppida. Siis, laupäeva hommikuti jalutasin raamatukokku ja võtsin sealt meelepärast. Ühesõnaga see jalutuskäik sinna raamatukokku oli minu jaoks alati päeva parim osa, sest mulle nii meeldis kui lumi päikese käes sädeles. Lisaks olid tol ajal siis liikvel ka esimesed mp3ed, kust ma hannahi ballaade taustaks kuulasin. See muusika ja ilm tekitas minus alati sellise kummaliselt hea sünergia. Lisaks ütlevad need päikesepaistelised talveilmad, et varsti on käes mu sünnipäev. Enam-vähem alati on olnud selline päikseline päev.
Lisaks tahan sõna võtta praeguse hetke poliitika ja reformide ja muu suhtes, mis toimub. Ma ei hakka end praegu uuesti üles kütma, aga ma ütlen otse et mina ei hakka terve elu madalapalgalist tööd tegema. Kui ma olen viis aastat õpetajana Eestis töötanud aga midagi pole muutunud (st omavalitsused varastavad vahelt õpetaja palka, haridusministeerium teeb endiselt väga elukaugeid ja mitteettenägelikke otsuseid) siis mina siia ei jää. Ma ei ütle et mujal on pudrumäed ja piimajõed, aga õpetajad võiks saada lihtsalt teha oma tööd mitte kogu aeg kellegagi sõdida ja vastasseisus olla.
Meil on ainult üks elu. Seda tuleb võimalikult hästi kasutada. Ma ei taha terve elu vireleda, st ots-otsaga kokku tulla ning vanaduses märgata et mul tegelikult ei olegi midagi reaalselt enda oma.
Olgu, see oli nüüd kaugeleulatuv mõtlemine..
Igatahes..ilusat talveilma:)