Vahel tehakse suuri sõnu. Liiga suuri sõnu. Mõttetuid. ''Ära pea tema peale viha, kui sa tegelikult teda ei tunne.'', '' Ära lase eelarvamusel end petta. Sa ei tea, kes ta tegelikult on. (selle mõrra taga, keda ta maailmale näitab)'' jne...

Tegelikult. Teglikult. Sellist asja nagu ''tegelikult'' ei ole olemas. Kui keegi rikub mu elu, mu unistused, mu armastuse, usalduse, lootuse selle suhtes, et keegi kunagi üldse võib elada ''happily ever after'', siis ma lihtsalt ei suuda vaadata selle taha. Ma ei taha vaadata. Sest ma tean, et igas inimeses on midagi head, toredat, meeldivat...
Mitte et keegi oleks seda just hiljaaegu teinud, lihtsalt ma mõtlen, et ma ei taha näha, et inimene, kes on olnud minu seljataga mõrd, selle sõna kõige koledamas mõttes, ootab, et ma näeksin ka tema ilusamat poolt. Ma lihtsalt ei suuda seda näha. Ükskõik kui hea inimene ta üksinda kodus olles ka poleks.