Jäin sügavamalt mõtlema oma elu üle. Ma olen olnud õnnelik. Mõtlen kõigi nende päevade üle, kus olen tundnud end sihituna, kasutuna, õnnetuna.. neid on ikka olnud..aga samas kui olen nendest välja tulnud, on kõik taas super olnud. Ülemisi ridu pilguga üle lastes võib jääda mulje nagu hakkaksin kohe varsti lusikat nurka viskama ja teen elust justkui lühikokkuvõtet (nende inimeste jaoks, kes tervet raamatut lugeda ei viitsi) aga vahel lihtsalt mul on vaja end üleni läbi vaagida ja analüüsida. Ja teised inimesed teevad seda ka, lihtsalt teistel aegadel, nt aastavahetusel jne. Igatahes. Praegu, rahulolu nautides, tundub täiesti arusaamatu, kuidas mõnel täiesti "keskmisel" päeval mõni lihtlabane asi- nt juuksed pole nii sirged, kui vaja- võib endast nii välja viia, samas teisel hetkel on Sul sellest faktist täiesti savi. Milleni ma jõuda tahan on, et inimesed on nii ebastabiilsed, eriti naised. Kuidas saada nö emotsionaalsemalt stabiilsemaks, et võiksime elu igapäevaselt nautida? Mitte lasta end pisiasjadel häirida? Tegelikul paradoksaalne ongi, et inimesed ei märka ju neid nö SUURI asju, mis nende elus hästi on, vaid nad märkavad neid "väikseid" asju, mis korrast ära. Inimeseloom on ikka üks keeruline loom.. Olgu. Ega siit arutelust ma praegu mingisuguse lahenduseni ei küündigi.. lihtsalt üks õhtune uitmõte. Ja meeldetuletus iseendale, kui ilus elu tegelikult on..
Üks hea lugu ka: