God made heaven and earth. All else was made in China.

Käisin metsas jalutamas. Aeg möödus kordades aeglasemalt, kui arvutis istudes. Note to myself: rohkem metsa, vähem lõustakat!

Vahel tehakse suuri sõnu. Liiga suuri sõnu. Mõttetuid. ''Ära pea tema peale viha, kui sa tegelikult teda ei tunne.'', '' Ära lase eelarvamusel end petta. Sa ei tea, kes ta tegelikult on. (selle mõrra taga, keda ta maailmale näitab)'' jne...

Tegelikult. Teglikult. Sellist asja nagu ''tegelikult'' ei ole olemas. Kui keegi rikub mu elu, mu unistused, mu armastuse, usalduse, lootuse selle suhtes, et keegi kunagi üldse võib elada ''happily ever after'', siis ma lihtsalt ei suuda vaadata selle taha. Ma ei taha vaadata. Sest ma tean, et igas inimeses on midagi head, toredat, meeldivat...
Mitte et keegi oleks seda just hiljaaegu teinud, lihtsalt ma mõtlen, et ma ei taha näha, et inimene, kes on olnud minu seljataga mõrd, selle sõna kõige koledamas mõttes, ootab, et ma näeksin ka tema ilusamat poolt. Ma lihtsalt ei suuda seda näha. Ükskõik kui hea inimene ta üksinda kodus olles ka poleks.

Suvi hakkab märkamatult lõppema. Ma püüan lausa meeleheitlikult tekitada olukordi, et iga päiksekiir mu keha tabaks, justkui hirmus, et uut suve ei tule kunagi. Haljalas oli väga tore- aeg oleks justkui keset suvist heinamaad peatunud ja lubanud mul tõmmata nii sügavalt hinge, et ma tunnen kuidas mitme kuu murekoorem mult lihtsalt ära kukub. Suvi on ilus aeg..aga see on mõnes mõttes ettevalmistus veel ilusamale ajale, et me saaks läbielatut meenutada, näha jälle oma sõpru, teha plaane ja elada nö argielu, millel on ka tegelikult oma väärtus. Lihtsalt ei tohi oma silmi kinni panna nende väikeste asjade ees, mida annab teha, et iga päev oleks hea.

Jäin sügavamalt mõtlema oma elu üle. Ma olen olnud õnnelik. Mõtlen kõigi nende päevade üle, kus olen tundnud end sihituna, kasutuna, õnnetuna.. neid on ikka olnud..aga samas kui olen nendest välja tulnud, on kõik taas super olnud. Ülemisi ridu pilguga üle lastes võib jääda mulje nagu hakkaksin kohe varsti lusikat nurka viskama ja teen elust justkui lühikokkuvõtet (nende inimeste jaoks, kes tervet raamatut lugeda ei viitsi) aga vahel lihtsalt mul on vaja end üleni läbi vaagida ja analüüsida. Ja teised inimesed teevad seda ka, lihtsalt teistel aegadel, nt aastavahetusel jne. Igatahes. Praegu, rahulolu nautides, tundub täiesti arusaamatu, kuidas mõnel täiesti "keskmisel" päeval mõni lihtlabane asi- nt juuksed pole nii sirged, kui vaja- võib endast nii välja viia, samas teisel hetkel on Sul sellest faktist täiesti savi. Milleni ma jõuda tahan on, et inimesed on nii ebastabiilsed, eriti naised. Kuidas saada nö emotsionaalsemalt stabiilsemaks, et võiksime elu igapäevaselt nautida? Mitte lasta end pisiasjadel häirida? Tegelikul paradoksaalne ongi, et inimesed ei märka ju neid nö SUURI asju, mis nende elus hästi on, vaid nad märkavad neid "väikseid" asju, mis korrast ära. Inimeseloom on ikka üks keeruline loom.. Olgu. Ega siit arutelust ma praegu mingisuguse lahenduseni ei küündigi.. lihtsalt üks õhtune uitmõte. Ja meeldetuletus iseendale, kui ilus elu tegelikult on..
Üks hea lugu ka:

mille kuramuse pärast ma nii nõrk olen???