Aitäh. Ma ei taha siin sellist avalikku pugemist teha, aga ma tõesti tänan Sind, et Sa mulle natuke aega tagasi helistasid. Sa tead, et ma räägin Sinust.. Ma lihtsalt tahtsin Sulle öelda, et oled mulle tõesti väga kalliks inimeseks saanud ja ma loodan, et kõik Su elus laabub. Kodune olukord, kool.. et Sa saaksid ka varsti lihtsalt lesida piknikutekil, vaadata taevas pilvi ja oma päev õhtusse vegeteerida. Teha mitte midagi ning mitte millegi pärast muretseda. Sa oled teinud nii palju ja oled nii palju vaeva näinud.. Ma tõesti imetlen Su kohusetunnet ja seda ordnung- elustiili. (See mis kooliasju puudutab:). Ma juba ootan seda, et millal Sind näen. Sa oled tõesti täiesti erakordne inimene, Sa alati üllatad, ja aina positiivsetel viisidel. Sinu peale saab alati loota ja kohati mul isegi süda tilgub verd, kui näen, kui palju Sa teiste heaks teed.. (Kardan, et nad ei oska seda lihtsalt hinnata..). Su mõtteviis pakub mu ajule ikka uusi ja uusi ülesandeid, Sa nagu avad need sulgunud uksed, mis mu peas nii väga aeg-ajalt jälle avamist ootavad. Su naer on nii hea medikament ja meil ei olegi palju vaja, et see ruumi täitma hakkaks, kui koos oleme. Ma loodan, et me saame kõigest üle (eelkõige kooli silmas pidades) ning et me oleme alati üksteisele toeks. Siiralt, aitäh Sulle. (JAH, MA LÄKSIN HÄRDAKS ÄRAAA :D)
Toodles.
Oh Sind tibukest küll :) Sina ja su härdameelsus :) (K)
ReplyDelete