Tundub, et meie valusamaks lastehaiguseks on endiselt käärid isiklike ambitsioonide ja tegelike võimete vahel. See kuristik on sageli tapvalt ületamatu. Ja muidugi meeletu edukramp, ükskõik mis hinnaga. Seegi paneb sageli katuse sõitma ja tee eneseni venib veelgi pikemaks. (Roman Baskin)

Ma tahan saada heaks õpetajaks. Ometi ma tean et mul on üks isikuomadus, mis mind praegu selleks saamise juures takistab. Ma olen liiga emotsionaalne ja võtan kõike südamesse. Selliselt võiksin väga hea õpetaja olla üks-kaks aastat, kuni ma lõpuks kokku variseksin. Ma pean õppima laskma asjadel endast lihtsalt läbi voolata, nii et nad minusse midagi ei jätaks. Õnneks on mul veel aega enne kui ma tööpostile asun.
Teine asi- lugesin läbi selle artikli: http://www.postimees.ee/?id=422771 ja mõtlesin et äkki tõesti tuleb soome keel selgeks õppida ja üle lahe õpetajaks minna.. kus koormused on ausad, mitte nagu Eesti vabariigis...
Noh see selleks, ega ma vist tegelikult nii äärmuslik ei ole. Aga siiski võiks valitsus õpetajate käekäigu ja hariduselu puudutavasse suurema huviga suhtuda ja sinna rohkem investeerida. Me oleme väike rahvus, meil ei ole muud trumpi peale meie ajude!

Avastasin et olen juba kaks tundi aknast välja vaadanud. (Tartus, Fortuunas). Linn elab.

Ma käisin täna turul. Just sellepärast, et suhelda. Turu inimesed, ka see sama puuvilja müüja, kellelt kilo õunu ostsin, oli nii abivalmis ning asjalik, et rimi või toidumaailma klienditeenindajate "tere-partnerkaarti-on?" suhtlusega ei anna võrreldagi..

Igatahes..ilusaid pühi :)

Üle pika aja kodus. Kaminasse tegin kuskil 20 minutit tuld- nina tahmane, käed mustad ja juuksed vinguhaisused. Aga ma ei andnud alla, kuigi ema juba "tahtis üle võtta". Ma pole ammu tuld pidanud alla tegema ja sellepärast mul vist see nii hästi enam ei lähegi..Isal on nii et viskab tiku ja kamin on leekides (muidugi seestpoolt). Ühesõnaga. Ma sütitasin siin leeke.
Kummaline, ilmselt kui ma linnas oleks, siis mul ei tuleks pähegi kirjutada sellest, kuidas ma kaminasse tuld tegin. Maal hakkad märkama väikseid asju...
Kodus on hea, seda enam et ilmad on soojemad ja juba homme hommikul kavatsen ma kohviga maja ette vegeteerima hiilida.
Kuulan siin Avrili ja meenutan üksi vanu vanu aegu. :)
Soe on. Nii seest kui väljast.
:)

Paistab et ma enam ei olegi looder, 13 päeva olen iga päev jooksmas käinud, ca 3 kilomeetrit ning koolis ka on hinded paranenud. See on väga hea tunne, kui head tagasisidet saad. Eile saime eetikas tagasi eelmise nädala koduse töö, kus pidime oma arvamust loomkatsete kohta esitlema, vooruseetikast lähtuvalt. Ainuke viga mis mu töös oli, piirdus selle liiga kõnekeelse ja vulgaarse sõnakasvatusega, "õel irve näol" .. Muidu oli töö all : "Väga hea vastus!" Mis tegi rõõmu nii meelsaks et ma terve seminari võitlesin naeruga ( muidugi oli asi ka selles, et näitasin Liisile oma koomapalati pilti). Aga siiski. Kevad on nüüd lõpuks käes ja elu läheb iga päevaga järjest kaunimaks:)

Ma olen hetkel üsna ärritatud. Lõpetasin just taaskordse eetika seminari jaoks Pojmani peatükiga ja ma tahaks kedagi lüüa. Miks on vaja sellist jaburust nii pikalt ja laialt seletada, kui on selge, et me ei saa midagi nagunii kindlalt paika panna, ükskõik, kas see arutlus kestaks siis kas ühe päeva või ühe kuu? Näiteks headus. Kes tegelikult saab öelda, mis see on? Miks inimesed tekitavad mingeid jaburaid arutlusi selle ümber, kas headus on materiaalne või emotiivne või üldse, kas eetika on reaalne? Parem mõelge kuidas vähi jaoks ravimit leiutada või midagi!

"Somewhere in me there is strength.." pühin pisara ja tegutsen edasi.

Eile oli pikk ja raske kuid väga värskendav päev. Nimelt käisime kursusega väljas, istusime "Suudelevates tudengites" ja sattusin oma kursavenna Olegiga rääkima. Ta on tõesti üks väga tore, tark ja huvitav inimene! Ja ta inspireeris mind väga.. ja andis nii palju positiivset energiat, et see on hämmastav! Kujutage ette, tal on sel semestril 54 EAP-d ja mina olen juba oma 30ga tossamas. Lihtsalt imetlusväärne.
Üks päev kuulasin jälle üht Argo Moori loengut ja seal ta rääkis sellest, kuidas inimelu väärtus peitub suhetes. Mul on nii hea meel, et mul on alati võimalus minna kellegagi välja, suhelda, juua kohvi ja tunda elust rõõmu. Meid üha enam ja enam programeeritaksegi suhtlema masinatega: arvuti, telefon, pangaautomaat ja mis kõik veel. Ma tean et ma ise pean ka veel kõvasti arenema selles suhtes, et vähem masinates kinni olla. See justkui teebki inimesest, kellega kas või nt msni teel räägid, vaid tuima automaatvastaja, kes ka smileyde tõttu ei oska enam reaalses elus isegi naeratada mitte. Ta on harjunud, et kõik tehakse tema eest ära.
Ma ei ütle, et arvutid ahju ega muud sellist, lihtsalt ma tean, et peaksin arvutis ja eelkõige internetis olemise aega tunduvalt vähendama. See ei muuda mind eluvõõras vaid minu arvates see just elustab mind.
Vot. Nüüd ma teen süüa, loen raamatut ja lähen jooksma. Reaalses elus.

Ja PS! Kui te arvate, et ülikool annab teile vabaduse, hea elu vms.. ärge eksitage end! Siin alles algab tõeline töö ja olelusvõitlus!

Kui mu ööpäevas oleks 32 tundi, siis ilmselt saaks ma oma asjadega hakkama. See tähendab 24 tundi asjade ajamiseks ja 8 tundi magamiseks. See oleks super. Kust saab aega osta? Asjaga on kiire!

Aprill.
Tähtajad on saabumas, suvi veel mitte.
Käisime eile Triinuga Plink plonkis BridesinBloomi kuulamas, superäge oli!