Eile oli pikk ja raske kuid väga värskendav päev. Nimelt käisime kursusega väljas, istusime "Suudelevates tudengites" ja sattusin oma kursavenna Olegiga rääkima. Ta on tõesti üks väga tore, tark ja huvitav inimene! Ja ta inspireeris mind väga.. ja andis nii palju positiivset energiat, et see on hämmastav! Kujutage ette, tal on sel semestril 54 EAP-d ja mina olen juba oma 30ga tossamas. Lihtsalt imetlusväärne.
Üks päev kuulasin jälle üht Argo Moori loengut ja seal ta rääkis sellest, kuidas inimelu väärtus peitub suhetes. Mul on nii hea meel, et mul on alati võimalus minna kellegagi välja, suhelda, juua kohvi ja tunda elust rõõmu. Meid üha enam ja enam programeeritaksegi suhtlema masinatega: arvuti, telefon, pangaautomaat ja mis kõik veel. Ma tean et ma ise pean ka veel kõvasti arenema selles suhtes, et vähem masinates kinni olla. See justkui teebki inimesest, kellega kas või nt msni teel räägid, vaid tuima automaatvastaja, kes ka smileyde tõttu ei oska enam reaalses elus isegi naeratada mitte. Ta on harjunud, et kõik tehakse tema eest ära.
Ma ei ütle, et arvutid ahju ega muud sellist, lihtsalt ma tean, et peaksin arvutis ja eelkõige internetis olemise aega tunduvalt vähendama. See ei muuda mind eluvõõras vaid minu arvates see just elustab mind.
Vot. Nüüd ma teen süüa, loen raamatut ja lähen jooksma. Reaalses elus.