Taevas ja pilved ja meri, liiliad ja päieseloojangud, sügiseste sõnajalgade läige ning halja kevade hõrgutav rohelus- selles kõiges on ilu. Loodus on tõepoolest lõpmatult kaunis, ja näib oma ilu kandvat samamoodi, nagu ta kannab oma värve ja helisid. Miks peaks siis tema ilu kuuluma pigem meile kui temale? Inimese iseloolul ja kalduvustel on väärtus, mis kuulub neile samas mõttes, nagu punasus kuulub kirsi juurde.

(J. Laird)

Eetika aluste iganädalane seminar on küll kaelas nagu rist ja viletsus, kuid ikkagi on see tabamatult huvitav, mõelda asjadest nii nagu Sa kunagi varem mõelnud ei ole. Mitte ainult, et Sa ei oleks osanud, vaid Sa ei ole isegi julgenud.
Mõelge, kui meil oleks olemas kogemustemasin ning me ei peaks mitte midagi muud tegema, kui vajutama nuppu ning saavutama oma peas reaalse illusiooni omandatud eluseigast. Kiire, kvaliteetne ja tõhus viis. Siis tuleb rahu seest. Aga kas rahu on rahu, kui see on ainult meie sees? Inimesed ilmselt ei elaks enam, vaid sulguks oma sisekaemusetesse kus neil polegi muud peale omaenda mõistuse vaja. Suurepärane kulgemine. Kas poleks mitte mugav?
Ometi.. vähemalt minu jaoks on kogemuse omandamise tee olulisem, kui kogemus ise. See lihtsalt on nii: teekond on tähtsam kui sihtpunkt.
Näiteks keskkooli lõputunnistus.. Kas see paber kaalub üles kõik mälestused, tunded, emotsioonid ja kulutatud aja selle paberi saamiseks? Ma ei usu väga.
Selle veedetud aja tõttu kujunevad meis ju mingisugused sisemised väärtused, mida ei saa omandada palja nupuvajutusega.. või saab? Kui oleks selline masin, kas me siis ei peakski enam ise end vormima, vaid me võiksime ka oma iseloomu nurgad hetkega minema pühkida? Kas me tegelikult oleksime siis meie ise?
Milleks üldse on vaja väärtuseid? Kui me võiksime omandada väärtuste kaudu jõutava tee lõppu hetkega.. Kas see oleks hea elu?
Minu jaoks on hea elu see, kui ma saan hiljem tagasi mõeldes naeratada ja tunda sisemisest pulbitsevat rõõmu. MItte oma aju illusiooni, vaid ma tahan tunda. Füüsiliselt, mentaalselt, kollektiivselt, ainulaadselt... Tunda, et ma olen siin ja peangi siin olema. Ma tahan aastate pärast näha peeglisse vaadates naeratusest tekkivad naerukortse ja ikka veel säravaid silmi. Silmi, mis kannavad endas aastatepikkust imetlust elu vastu. See on õnn.

Ilusat naisepäeva!