I call it superproductive.

Laulsin, koristasin, pesin, jalutasin, lugesin, õppisin, rääkisin...


Homme on esinemine. Mul pole sõnad peas. Proovin saada.

Muidu... Jah. Kevad on käes ja kohati hakkab isegi piir kevade ja suve vahel kaduma. Seda on õhus tunda...

Nüüd maga, head ööd.
Lenda tähevööl.
Jää unne, pehmesse.
Vaju unevetesse.
Taevas on vaikus,
tuulesuuna muutus.
Pilvevatti on täis
mu helesinine käis.

Kuu heidab viimaseid valgeid kiiri üle maa
Unustustes lendleme unustamata.
Lumerätsakad (ei sula) mu ripsmetel,
kallis, mis tähendus on unenägudel?

Kui und näed, siis tead,
oled see, kellel veab.
Kõrgelt tundub maa,
hoopis teistsugusena.
Soe tuul üle pea,
libisedes tundub hea.
Nagu polekski ma siin,
vaid kauguses viibin.

Selline ta siis on, minu lõpukirjand. Endale eriti ei meeldi, kuna.. tundub selline tekst lihtsalt. Ei olnud sellist teemat, kus oleks endast 100 % anda saanud.


Igaühe õnn on kordumatu


Vahel endast ära käies ja jälgides pealtnäha tavalisi inimesi, selgub pikemal vaatlemisel nende erilisus ja see, milles peitub nende jaoks õnn. Kahjuks tänapäeva kiire elutempo paneb inimesed jooksma mööda elukoridore, avades uksi vaid viivuks, vaatamata toa sisemusse. Mõiste õnn on äärmiselt subjektiivne, see ei ole konstantne väärtus. Tõlgendusi sellest on ilmselt sama palju, kui on inimesi. Praegusel ajal, kui maailma räsib majanduskriis, paneb see inimesed ikka ja jälle oma väärtusi ja ootusi analüüsima ning ümber hindama.
Tänapäeva ühiskonna põhiprobleemiks on näiline õnn ehk liigne materiaalsus, mis jätab tagaplaanile hinge ja vaimu. Sõnaga "õnn" assotsieerub igal inimesel erinev mõiste. Tolerantsuse huvides ei ole kellelgi õigust kritiseerida seda, mis teist õnnelikuks teeb, kuid nagu ajalugu näitab, siis tegelikult on vähe neid inimesi, kes ainult mateeriast selle kõikehõlmava rahulolu leiavad.
Armastus on sealjuures aga üks neist põhiväärtustest, mis tõenäoliselt peaaegu igaühele õnne toob. Asi on selles, et tema vorme ja kujusid on piisavalt palju, et õnne põhiolemus iga inimese jaoks ainulaadseks kujuneks. Kellele caritas, kellele cupido.(siia pidi tegelikult tulema cupitidas)
Üha enam Ameerika ja Euroopa kodanikke pöörab pilgu itta ning otsib rahu joogast, mediteerimisest ja muust. See näitab, et õnn, mis peitub asjades on tegelikult lühiajaline ega rahulda inimhinge sügavamaid vajadusi.
Õnn on kordumatu, kuna ükski hetk ei tule kunagi tagasi ning tõeliselt õnnelik on see inimene, kes suudab praeguses hetkes alati kohal olla. Väärtustades olemist kui sellist peegeldub meie sisemusest jumalik rahulolu. Õnn on ajas püsiv nähtus, kuna tegelikult on see peidus meis eneses. Probleemiks on aga hoopis see, et paljudel puudub sellest arusaam.
Kui inimestel taastuks side oma "tõelise minaga", poleks põhjust välismaailmast õnne üldse otsidagi, see tähendaks stabiilselt õnnelik olemist.
Juhtusin kunagi kuulma üht kultuuriantropoloog Argo Moori loengut, milles ta kübekes sellest, kuidas sündmused inimese õnnelikkust või õnnetust mõjutavad. Elu koosneb situatsioonidest ja meie käekäik sõltub sellest, kuidas me neid läbime. Sündmused on kas avatud või suletud. Avatud tekitab meis rahulolu, armastust ja pärast seda võib järgneda uus sündmus. Suletud variandi puhul koguneb negatiivne psüühiline energia ning see vallandub järgnevate sarnaste situatsioonide käigus. Tegelikult väljend "iga inimene on oma õnne sepp" ei olegi nii vale.
Kuigi igaühe jaoks tähendab õnn üldjuhul midagi erinevat, võib ühiskonnas leida siiski ka selliseid kollektiivseid väärtusi, mis suurele hulgale inimestest õnnetunnet tekitab. See on tingitud näiteks ajaloolisest ühismälust, klimaatilistest tingimustest või muust. Näiteks kõrbe lähedal elavad aafriklased tunnevad vihmast siirast rõõmu, samal ajal kui enamik eurooplasi sellist ilma "koerailmaks" nimetab.
Ühised väärtused panevad indiviidid ühel trajektooril liikuma. Keskkonnast saab stiimul, mis iga inimese uskumuse kohaselt talle õnne toob. Kui ühiskond ütleb, et see sportauto teeb su õnnelikuks, peab olema väga suur sõltumatus sellisest võimsast taustsüsteemist, nagu ühiskond seda on, et ennast mitte petta lasta ning oma sisemusele truuks jääda.
Ma arvan, et 21. sajand aitab inimestel taas saavutada tasakaalu loodusega (kuna vastasel juhul satub inimese eksistents lausa küsimärgi alla), mis omakorda näitab kätte beed "tõelised asjad," mis , juhul kui nad õnnetunnet tekitavad, on igavesed (näiteks headus,loomulikkus, usk). Kirjanik Eckhart Tolle on öelnud: "Tõelised asjad ei sure kunagi. Surevad nimed, vormid ja illusioonid."
Igaühe õnn on kordumatu, sest inimesed elavad nii erinevates tingimustes ja kultuuriruumides, mis suuresti paneb paika selle, mida indiviid väärtustab ja teda õnnelikuks teeb. Moodsa aja inimesed leiavad ühe enam õnne materiaalsetes asjades, mis tegelikult on lühiajaline. Ainulaadne on õnn ka seepärast, et iga hetk on kordumatu. Inimesed peavad eneses leidma need kesksed ja põhilised väärtused, mis neid õnnelikuks teevad. Iga hetke tuleb nautida ja sellesk ei pea omama asju. Õnnelik võib lihtsalt olla. Hando Runnel on kirjutanud: "Just mina, just praegu siin, just õnnelik tahan olla ma."

Heihopsti!
Homme kell kümme hommikul alustan ma oma lõpukirjandi kirjutamist. Ja ma tean, et mul läheb hästi. Ma olen ju nii palju vaeva näinud selleks kõigeks..Ja ma ei pabista. Kuna ma annangi oma parima, ja edaspidi sõltub kõik juba hindajatest.
Eilne ja tänane on väga kosutavad olnud. Olen palju energiat tagasi saanud ja enesekindlus, mis vahepeal tõsiselt vankuma lõi, on enam-vähem taastunud. Ja kõik on hästi.
Süda on nii vaba ja rahul.
Ma loodan, et nii on ka kõikidel teistel, kes homme samasse situatsiooni asetatakse.
Varsti sean sammud voodi poole ja uinun.
Head und!
ps, lisasin väikse pildi tutipäevast ka, helari näo pärast eelkõige:D

Palju õnne, isa!

Täna, 18. aprillil on minu isal sünnipäev. Tervitaks teda. Palju õnne talle!
Muidu on suhteliselt pingeline olnud.
See selleks. Tegelikult on kell palju..
Mõtlesin, et kui palju me suudame tegelikult tajuda, mis teise inimese hinges toimub? Ja veel enam, kui palju me suudame tajuda, mis meie oma hinges toimub? Kui inimene ütleb, et on armunud..siis tavaliselt mõtled küll, et oh, lahe..aga kas Sa ka siis tegelikult mõistad, et tolle teise inimese jaoks võib kogu tema maailm olla pahupidi pööratud? Või siis samamoodi kurbusega. Leina ajal ütled, et "tunnen kaasa" (mis iseenesest ei ole halb ega midagi)..aga kui palju me siiski tõeliselt tunnetame, kui suur on kellegi kaotus?
(samal ajal martin msnis imestab selle üle, et ma jalgrattaga sõita ei oska. )

Olgu, ma lähen nüüd raamatut lugema ja siis tuttu.
Head und!

Imelik mõelda..

..Samal ajal, 98 aastat tagasi, uppus Atlandi ookeanil Titanic. Imelik mõelda, kuidas see "uppumatu" siiski uppus.. Paistab, et inimesed ikkagi ei saa ise alati oma saatust määrata/kujundada. Kuigi mingi oluline osa on ka üksikisikul selles filmis mängida.
Pool aprilli on juba möödas. Eksamid ukse ees (-ava uks ja astu üle läve..) Ja kogu see lõpp hakkabki reaalsuseks muutuma. Ei. See on algus. Millegi suure. Ma imestan, et ma niimoodi need viimased paar nädalat tiksunud olen. Kõik teevad veel viimseid pingutusi, et midagi muuta..mina justkui lihtsalt seisaks, ja vaataks pealt, kuidas kõik must mööda vuhiseb. Nagu mul poleks prioriteedid paigas. Kui mul on valida, kas õppida riigieksamiteks (mille järele on karjuv vajadus) või kloppida kollast kaltsuvaipa, valin viimase.Ehk on see kevadväsimus?Vitamiinipuudus?Stress? oeh..nimetagem kuidas tahad, aga mulle see ei meeldi. Ja ma lihtsalt tahaks kodinad kokku pakkida ja mõneks ajaks kuskile ära minna.
Olgu.. mis ma siin ikka halan.
Proovin veel midagi ära teha.
Olge tublid.

Bellamor

töllerdame vähekene?

(pastacas-bellamor)

Motiveeriv päev oli. Maarjaga on nii hea koos olla, makes me happy and relaxed:D. Madis Somelar on ka ikka väga hea õpetaja, ühiskonna sain ikka palju palju rohkem selgemaks.
Ma naudin nüüd vaikset õhtut, kus ma taas raamatute taha sukeldun.
Tehke midagi head.
Oled praegu oivaline.

Ja mis ma avastan-nii kaua pole midagi kirjutanud. Aga eks see on see asi, kui kaks päevikut on (teine on paberkandjal).
Eile tuli Liisa külla, vaatasime õhtul filmi ja käisime niisama igalpool rääkisime Portugalist ja muust. Täna läks ta oma Häädemeeste koju ja hetkel ootan Tartust Mariat, kes väga spontaannselt otsustas kell 20 õhtul Häädemeeste poole sõitma hakata:D. Eks me siis vaatame, mis teeme.
Üks põhjus, miks ma kirjutanud pole, on see, et ma ükspäev käisin raamatukogus..ja võtsin 10 raamatut. Igal vabal hetkel loen mõnda. Tahaks kohe kõike ja korraga, aga vat ei saa.
Kooliga on kah hetkel keerulised lood, eksamid on kohe ukse ees ja mul õnnestus kolmapäeval mates KAKS kahte saada (paistab et topelt ei kärise ja ainult mina olen selliseks asjaks võimeline):D. Ja mis kõige iroonilisem..ma tõesti tegin väga lollid vead. Aga oh well, maailmas on muudki kui mate kahed. Ja küll ma need parandatud saan.
Võib-olla selle suhtumise pärast, et "maailmas on palju muudki" olengi viimasel ajal kooli tulemustel langeda lasnud..
Okei. Täna on siiski laupäev ja austusest nädalavahetuse vastu lõpetan nüüd kooli teema.
Mõtlesin, et järgmisel nädalavahetusel näiteks, teen hommikul endale piknkikukorvi valmis, võtan paar head raamatut ja teki..ja lähen lihtsalt terveks päevaks metsa. Mobiili, mp3-e ega muud elektroolist kaasa ei võta-lihtsalt mina ja loodus. Vahetan eneses kogu selle väsimuse uue energia vastu.
Aga olgu. Ma nüüd loen veel veits ja siis juba..vaatan mis elu toob :)
head õhtut!

Frozen

Täna oli huvitav päev. Nii mõndagi juhtus ja nii mõneski asjas sain selgust. Pikka juttu täna ei tee, nautige ilusaid pilte ja head muusikat!;)

Mõistujutt

Elu - see on kaja.

Isa jalutas pojaga mägedes. Äkki poiss kukkus, lõi ennast ära ja hüüatas: "Oi!" Oma üllatuseks kuulis ta häält, mis kordas kusagil mägedes: "Oi!" Poisis tekkis uudishimu, ja ta kisendas: "Kes Sa oled?" ja kuulis vastuseks: "Kes Sa oled?" Vihastades sellise vastuse peale, põrutas ta: "Argpüks!" Ja sai vastuseks: "Argpüks!" Ta vaatas isale otsa ja küsis: "Mis toimub?"

Isa muheles ja ütles:"Pojake, kuula tähelepanelikult!" ja hüüdis mägedele: "Olen vaimustunud!". Hääl vastas: "Olen vaimustunud!"

Isa hüüdis uuesti: "Oled tsempion!" ja hääl vastas: "Oled tsempion!"

Poiss imestas, aga ei saanud aru. Siis isa selgitas: "Inimesed nimetavad seda kajaks, kuid tegelikult on see Elu. Ta tagastab meile kõik, mis me ütleme või teeme.

Meie elu – on lihtsalt meie tegude peegeldus. Kui Sa tahad, et maailmas oleks rohkem armastust, loo rohkem armastust oma südames. Kui sa tahad, et Sinu võistkond oleks palju osavam, saa ise osavamaks. See käib kõige kohta, kõigi elu aspektide kohta. Elu tagastab sulle kõik, mis Sa talle annad".


Leidsin netist ühe sellise loo..Päris õpetlik.

VÕTAN END KOKKU!

Jah, täna taipasin, et olen end paari viimase nädalaga nii käest ära lasnud.. Panen siia enda jaoks mõned reeglid kirja, siis on nagu kindlam värk.

1. EI KOHVILE
2. Tegelen kõigepealt asjadega, mis on käesoleval hetkel KÕIGE OLULISEMAD
3. Ei näri tunnis pliiatsit ega vahi aknast välja
4. Käin jooksmas
5. AINULT Head, puhtad mõtted ja teod.. see on ilmselt asi, millega kõige raskem hakkama saada on.. but then again.. elukestev õpe.
6. PIISAVALT UND
7. Kasutan päeva.
8. Täidan kõiki eelnevaid reegleid

päris ambitsoonikas, ma tean.

OLGE HEAD!

Kodumaa sinitaeva taustal valged pilved....

Ma armastan Eestit. Ja täna ma nutsin ta pärast. Juhtusin kogemata aprilli-rahutuste video peale youtubes... ja see on lihtsalt nii kohutav, mis toimus...
inimesed, armastage ja hoidke üksteist! Hoiame oma kodumaa väärika ja puhta!