Selline ta siis on, minu lõpukirjand. Endale eriti ei meeldi, kuna.. tundub selline tekst lihtsalt. Ei olnud sellist teemat, kus oleks endast 100 % anda saanud.


Igaühe õnn on kordumatu


Vahel endast ära käies ja jälgides pealtnäha tavalisi inimesi, selgub pikemal vaatlemisel nende erilisus ja see, milles peitub nende jaoks õnn. Kahjuks tänapäeva kiire elutempo paneb inimesed jooksma mööda elukoridore, avades uksi vaid viivuks, vaatamata toa sisemusse. Mõiste õnn on äärmiselt subjektiivne, see ei ole konstantne väärtus. Tõlgendusi sellest on ilmselt sama palju, kui on inimesi. Praegusel ajal, kui maailma räsib majanduskriis, paneb see inimesed ikka ja jälle oma väärtusi ja ootusi analüüsima ning ümber hindama.
Tänapäeva ühiskonna põhiprobleemiks on näiline õnn ehk liigne materiaalsus, mis jätab tagaplaanile hinge ja vaimu. Sõnaga "õnn" assotsieerub igal inimesel erinev mõiste. Tolerantsuse huvides ei ole kellelgi õigust kritiseerida seda, mis teist õnnelikuks teeb, kuid nagu ajalugu näitab, siis tegelikult on vähe neid inimesi, kes ainult mateeriast selle kõikehõlmava rahulolu leiavad.
Armastus on sealjuures aga üks neist põhiväärtustest, mis tõenäoliselt peaaegu igaühele õnne toob. Asi on selles, et tema vorme ja kujusid on piisavalt palju, et õnne põhiolemus iga inimese jaoks ainulaadseks kujuneks. Kellele caritas, kellele cupido.(siia pidi tegelikult tulema cupitidas)
Üha enam Ameerika ja Euroopa kodanikke pöörab pilgu itta ning otsib rahu joogast, mediteerimisest ja muust. See näitab, et õnn, mis peitub asjades on tegelikult lühiajaline ega rahulda inimhinge sügavamaid vajadusi.
Õnn on kordumatu, kuna ükski hetk ei tule kunagi tagasi ning tõeliselt õnnelik on see inimene, kes suudab praeguses hetkes alati kohal olla. Väärtustades olemist kui sellist peegeldub meie sisemusest jumalik rahulolu. Õnn on ajas püsiv nähtus, kuna tegelikult on see peidus meis eneses. Probleemiks on aga hoopis see, et paljudel puudub sellest arusaam.
Kui inimestel taastuks side oma "tõelise minaga", poleks põhjust välismaailmast õnne üldse otsidagi, see tähendaks stabiilselt õnnelik olemist.
Juhtusin kunagi kuulma üht kultuuriantropoloog Argo Moori loengut, milles ta kübekes sellest, kuidas sündmused inimese õnnelikkust või õnnetust mõjutavad. Elu koosneb situatsioonidest ja meie käekäik sõltub sellest, kuidas me neid läbime. Sündmused on kas avatud või suletud. Avatud tekitab meis rahulolu, armastust ja pärast seda võib järgneda uus sündmus. Suletud variandi puhul koguneb negatiivne psüühiline energia ning see vallandub järgnevate sarnaste situatsioonide käigus. Tegelikult väljend "iga inimene on oma õnne sepp" ei olegi nii vale.
Kuigi igaühe jaoks tähendab õnn üldjuhul midagi erinevat, võib ühiskonnas leida siiski ka selliseid kollektiivseid väärtusi, mis suurele hulgale inimestest õnnetunnet tekitab. See on tingitud näiteks ajaloolisest ühismälust, klimaatilistest tingimustest või muust. Näiteks kõrbe lähedal elavad aafriklased tunnevad vihmast siirast rõõmu, samal ajal kui enamik eurooplasi sellist ilma "koerailmaks" nimetab.
Ühised väärtused panevad indiviidid ühel trajektooril liikuma. Keskkonnast saab stiimul, mis iga inimese uskumuse kohaselt talle õnne toob. Kui ühiskond ütleb, et see sportauto teeb su õnnelikuks, peab olema väga suur sõltumatus sellisest võimsast taustsüsteemist, nagu ühiskond seda on, et ennast mitte petta lasta ning oma sisemusele truuks jääda.
Ma arvan, et 21. sajand aitab inimestel taas saavutada tasakaalu loodusega (kuna vastasel juhul satub inimese eksistents lausa küsimärgi alla), mis omakorda näitab kätte beed "tõelised asjad," mis , juhul kui nad õnnetunnet tekitavad, on igavesed (näiteks headus,loomulikkus, usk). Kirjanik Eckhart Tolle on öelnud: "Tõelised asjad ei sure kunagi. Surevad nimed, vormid ja illusioonid."
Igaühe õnn on kordumatu, sest inimesed elavad nii erinevates tingimustes ja kultuuriruumides, mis suuresti paneb paika selle, mida indiviid väärtustab ja teda õnnelikuks teeb. Moodsa aja inimesed leiavad ühe enam õnne materiaalsetes asjades, mis tegelikult on lühiajaline. Ainulaadne on õnn ka seepärast, et iga hetk on kordumatu. Inimesed peavad eneses leidma need kesksed ja põhilised väärtused, mis neid õnnelikuks teevad. Iga hetke tuleb nautida ja sellesk ei pea omama asju. Õnnelik võib lihtsalt olla. Hando Runnel on kirjutanud: "Just mina, just praegu siin, just õnnelik tahan olla ma."