..Samal ajal, 98 aastat tagasi, uppus Atlandi ookeanil Titanic. Imelik mõelda, kuidas see "uppumatu" siiski uppus.. Paistab, et inimesed ikkagi ei saa ise alati oma saatust määrata/kujundada. Kuigi mingi oluline osa on ka üksikisikul selles filmis mängida.
Pool aprilli on juba möödas. Eksamid ukse ees (-ava uks ja astu üle läve..) Ja kogu see lõpp hakkabki reaalsuseks muutuma. Ei. See on algus. Millegi suure. Ma imestan, et ma niimoodi need viimased paar nädalat tiksunud olen. Kõik teevad veel viimseid pingutusi, et midagi muuta..mina justkui lihtsalt seisaks, ja vaataks pealt, kuidas kõik must mööda vuhiseb. Nagu mul poleks prioriteedid paigas. Kui mul on valida, kas õppida riigieksamiteks (mille järele on karjuv vajadus) või kloppida kollast kaltsuvaipa, valin viimase.Ehk on see kevadväsimus?Vitamiinipuudus?Stress? oeh..nimetagem kuidas tahad, aga mulle see ei meeldi. Ja ma lihtsalt tahaks kodinad kokku pakkida ja mõneks ajaks kuskile ära minna.
Olgu.. mis ma siin ikka halan.
Proovin veel midagi ära teha.
Olge tublid.
No comments:
Post a Comment