Inimese elu on tema enese nägu
Elu on protsess, mis on pidevalt muutuv. Samamoodi on ka inimese näoga. Enese ümber vaadates võib näha väga erinevaid saatusi, mis kõik peegelduvad palgeil. Eriti huvitav on jälgida vanema generatsiooni ilmeid, uurida neid vaomustreid, mis elu tants sinna on jätnud. Inimesele on antud võimalus teha valikuid, mõnes ühiskonnas veidi väiksemal määral, teises suuremal. Selge on see, et neis peitub võimalus kujundada oma elukäiku-oma näo järgi.
"Inimese iseloom on tema saatus," on öelnud Herakleitos.Iseloom väljendub näos, kõige enam silmades. Vene teadlane Ernst Muldašev on avastanud oftalmogeomeetrilise meetodi, mis uurib silmade kuju, suurust ning läbi teatud mõõtmiste ja kalkulatsioonide on saadud andmete abil võimalik kirjeldada inimesele omaseid iseloomujooni. See avastus tõestab näiteks, et väljend "hirmul on suured silmad" ei pea paika, pigem iseloomustavad suured silmad hoopis arglikke inimesi. Budistlikus kultuuris on silmadel väga suur tähtsus-nende kujutisi võib leida isegi pühadelt templitelt: silmad on hinge peegel, mis omakorda näitab kogu elukäiku.
Täpselt samamoodi nagu on erinevad inimeste näod, erinevad ka meie elud.Kui võrrelda näiteks Quasimodot Victor Hugo teosest "Jumalaema kirik Pariisis" ning Oscar Wilde'i Dorian Gray'd tuleb see eriti drastiliselt ilmsiks: ühe elus on pidev alandus, solvangud, viletsus, teisel aga hoopis glamuur, luksus, edukus. See loomulikult ei tähenda, et Dorian poleks oma tegude eest vastutama pidanud. Lõpuks võttis ta siiski enesele selle kuju, mille ta oma tegudega oli saavutanud. "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe," on kirjutanud Karl Ristikivi. See, mis mõnda aega on olnud varjul, tuleb kunagi ikkagi ilmsiks.
Elu koosneb sündmustest. Juhtusin kunagi kuulma kultuuriantropoloog Argo Moori loengut teemal "Sünd ja surm, inimene ja kosmos" ning selles väljendas ta, et see, milline on meie elu, sõltub sellest, kuidas me neid sündmusi läbime- kas avatult või suletult. Avatud sündmus toob meile rahulolu, armastust ning pärast seda võib järgneda uus sündmus. Suletud sündmuse puhul koguneb negatiivne psüühiline energia, mis vallandub järgmise sarnase situatsiooni käigus. Elu ongi tegelikult energia, mis liigub ega kao kuhugi, ta muundub. Psüühilisel energial on veel eriti võimas jõud- see saab olla nii positiivne kui negatiivne ning saab alguse mõtetest. Neist saavad hiljem teatavasti teod, ja nii ongi näha inimese näolt kummale, kas siis heale või halvale energiale ehk käitumisele ta kaldub. George Washington on öelnud:"Iga üle 40 aasta vanune inimene vastutab ise oma näojoonte eest."
Materialistlikes kultuurides, nagu seda on lääneühiskond, on inimesed välimuselt rohkem sarnased, kuna väärtushinnangud (antud juhul on siis peamiseks tavaliselt raha), mis otsustavad indiviidi liikumise suuna, on samad. Siin peitub üks tõsiasi: sündides pole inimesed nii ühesugused, kuid see pidev ühel trajektooril liikumine integreerub ka füüsilisele kehale, näiteks moe ja trendide kaudu. Selline oma keha ornamendina kasutamise mentaliteet on jõudnud ka Eesti noorte hulka. Kogu selle käegakatsutava tagaajamine väsitab ja nii tunduvadki inimeste silmad tühjad ning näod mittemidagiütlevad. Hommikumaades, kus peamiseks väärtuseks on vaimujõud, kus inimesed elavad askeetlikumalt, tuleb teha üks märkimisväärne tähelepanek: nälginud, karvakasvanud inimese näost õhkub palju rohkem jumalikku rahu kui edumeelse, sportautot omava Euroopa kodaniku omast. Tarkus, heldus, hoolivus-need toovad näole selle imelise kuma, mis juba kaugele paistab. "Tõelised asjad ei sure kunagi, surevad ainult nimed, vormid ja illusioonid," on öelnud Eckhart Tolle. Sellele toetudes võib ka väita, et vaimujõudu taotlev elu on igavene.
Inimese elu on tema enese nägu, sest kõik, mida me teeme või mõtleme mõjutab meie psüühilist seisukorda mis omakorda ahelreaktsioonina kujundab meie teod ja see talletub meie välimuses. Kui inimesed ajavad taga ebapüsivaid väärtusi, pärsib see nende vaimujõudu ning tekib halli massi kultuur. Mida kõrgemas vanuses inimene on, seda rohkem ilmub ta näole neid jälgi, mille ta oma valikutega on põhjustanud. On aeg peeglisse vaadata...
Kui ma nüüd ise loen, siis tõesti..on üsna metsa jah. Ma siiralt loodan, et päris kirjandil sellist jama ei kirjuta.
No comments:
Post a Comment