Ärge mõelge endale kunagi väga detailseid plaane valmis, kuna nad ei pruugi nii täituda, nagu loodate!

Eile oli minuga nii. Õhtul koju jõudes olin liiga kurnatud, et kirjutada. Igatahes..läksin Pärnusse..ja siis tabas mind paanikahoog. Ma ei suutnud Tartusse minna. Selline tunne oli, nagu keegi hakkaks mind elusalt matma ja süda täius mingisuguse kohutava hirmu või halva eelaimdusega, et ma ei tohi minna. Käed värisesid, paha hakkas. Helistasin emale, ta oli ka õnneks linnas... Tulime koos koju tagasi. Ma ei oska seda seletada. Mul ei ole varem sellist asja olnud.
Täna käisin uuesti linnas, Karmenile ühiskonda tagasi viimas..ja siis mul vedas. Oi kuidas vedas.. pidin tulema 10:20 bussile.. kell oli 10:18 kui mu telefon heliseb ning mingi mees küsib Laura Koopi.. Vastasin, et mina olengi..Ja siis selgub et peaaegu kogu mu rahakoti sisu olevat Ordi poe ees laiali..Jooksuga ruttasin, sain oma dokumendid tagasi..ning jõudsin ka bussile! Aitäh ! Mul on nii hea meel. Alati ei lähegi kõik sellised olukorrad halvasti.
Igatahes nüüd olen kodus ning planeerin (:D) õppima hakata. Täna ajalugu.
Igatahes..olghe mõnusad ja ärge oma asju ära kaotage !;)