Generatsioonid..

Jah. Täna pole just kõige parem päev olnud. Aga ma siiski loodan, et saan oma asjad tehtud. Peale seda postitust lähen natukeseks õue. Värsket õhku hingama. Siis ehk tuleb parem uni. Ei suuda ennast eriti motiveerida midagi tegema ja siis proovin hommikul vara tõusta ja järjest asjad ära teha.
Ajaloo arutlus ei edene kuigi hästi, vene keele sõnad ammugi mitte.. A tühja see kool praegu. Mis ma ikka halan :). Elus on muudki tähtsat.
Suutsin nädal aega ilma kohvita olla. Täna kuna olen oma unerežiimi taas tuksi keeranud, lubasin enesele ühe tassikese.
Muidu oli väga huvitav emaga juttu rääkida. Ta rääkis oma vanavanematest, keda mina eales pole näinud. (Ehk siis jutt käib minu vanaema emast/isast) .Ta rääkis et vanaema oli väga väga superhüper korralik. Kõik oli alati tipp-topp puhas ja korras, samuti vanaisal. Kui kellelgi midagi kadunud oli, siis vanaema alati teadis, kus mis on. Aga kui vanaisal midagi kadunud oli, siis tuli umbes midagi niisugust: "Eeeeega kellelelegi pole minu sokid vastu tulnud?" :D vms.
Ja rääkis milline ilus aed vanaemal oli olnud (kaks isegi, üks lille- ja teine marjaaed. ) Ja nad elasid Jõgeval, suhteliselt jõe lähedal, nii et kui suvel kuumus oli, siis nad tõid jõest vett ja kastsid lilli:).
Oleksin tahtnud ka vanavanaema mäletada. Kristi ju mäletab. Vanavanaisa mitte, tema suri juba 1985 (Kristi sündis 1988). Igatahes. Kui Memm (kasutame tema kohta sellist sõna:D) suri, olin mina just sündinud. Ja kui Memme matused olid olnud, oli Kristi kolmene ja jooksis rõõmsalt mööda surnuaeda ringi lausudes: "Mis te nutate, Memm tuleb tagasi, Memm tuleb tagasi!" Tahaks loota, et kohtan teda kunagi..
Vanaema on temast ka rääkinud kui väga väga heasüdamlikust ja armsast inimesest. Muidugi oma ema kohta ei saagi ju midagi halba öelda, aga kõik need jutud..mis on olnud. Kunagi, enne küüditamist sai ta unenäos..kuidas öelda, ilmutuse. Juba kolm aastat enne. No ühesõnaga. See on juba teine teema ja praegu ma rohkem kirjutada ei jõua.
Olge terved!