Kool on täies hoos: homne koolipäev kestab 10.15-21.15. Vaid ühe pausiga. :)
Aga pole hullu. Õhus on kevade lõhna ja see teeb mind õnnelikuks.

"21"

Nüüd olen aru saanud et see ratas keerleb ja keerleb ning ei peatugi enam kunagi. Muidugi kui ma ise tahan ja tean, et elu muidu läheb minust välgukiirusel mööda, võin teadlikult proovida elada igas hetkes ja panna iga moment peatuma. Hingata täielikult. Tunda täielikult. Armastada täielikult. Lõpmatult. Tunda, et minu ja maailma vahel on midagi enamat, kui maapind, mis mind üleval hoiab.. tunda, et minu ja kaasinimeste vahel on midagi enamat, kui lihtsalt inimeseksolemise staatus seda pakub. Tunda, et mu sõbrad on mu vennad või õed. Olla kohal.
See oli mu lubadus, mille endale andsin 8. veebruaril, kõndides läbi lumest sätendava pargi.
Aitäh.

Viimane päev kahekümnesena. Aastad tõesti lähevad kiirelt. Hiljuti just lugesin mingisugust artiklit et mida vanemaks saad, seda kiiremini tundub aeg mööduvat seepärast, et kõik tegevused on varem tehtud ja nö ei paku enam pinget.. Kõlab üsna veenvalt.
Ma tean et ma ei lase endal käest minna: kui vähegi hingeõhk mu kopsudes, siis proovin/katsetan ja õpin alati midagi uut.
Uus semester on väga põnev- uued ained ja uued õppejõud. Olen endiselt rahul.