Miks ma ei suuda mineviku-kummitustest lahti lasta? Miks ma ei suuda normaalselt elada, ilma et ma pidevalt mõtleksin inimeste peale, kes minu elus enam ei osale ja kellel on minust ükskõik? Miks ma pean olema nii ülemõtlev ja kahtlev. Miks mõned minevikus tehtud otsused ikka ennast mu teadvuses ilmutavad ja ei anna rahu? Miks?

Ma ei ole nii ju õnnelik. Ma ei lase ka teistel õnnelik olla.

Ma olen justkui suletud ringis, milles pulbitseb kahetsus, kahtlus.. ja väljapääsu ei olegi.

Ma tean et see postitus ei ole arusaadav ja tõtt-öelda olengi ma ainuke, kes tegelikult aru saab, mida ma sellega mõtlen. Lihtsalt vahel hakkab kergem, kui kellelegi rääkida ei saa ja paned oma mõtted lihtsalt kirja.


Elu on keeruline.

aga vahel ka ilus.