Pole pikka aega kirjutanud et kuidas mul siis päriselt läheb. Nagu vanaaja õppejõud Mait Kõiv oma loengus ütles, et kirjalikud allikad on säilinud aegadest, kui kõik oli hästi- st kui inimühiskond oli katastroofi äärel, ei leidnud nad aega selleks, et toimuvast üleskirjutusi teha- esmane oli oma elu päästa. Sellepärast kirjutatigi siis, kui kõik oli hästi. Mitte et mul oleks elus mingisugune katastroof, kuid sügis kipub ikka pisut nukrameelseks kujunema... Ja kurvaks teeb ka see, kui Su sõpradel on raske.. siinkohal ma tunnen väga Omarile kaasa, isa kaotuse tõttu. Seda valu, mida lähedase inimese kaotuse läbi elatakse ei suuda keegi päriselt ette kujutada...
Igatahes. Kool on täies hoos ja õhtuti jääb mul üle ainult imestada et kuhu see päev küll kadus..
Tähtajad hakkavad vaikselt pead tõstma ja seda olematut vaba aega juba kokkusuruma..
Olen hetkel Narvas ja hakkan varsti Tartu poole vurama. Üks hea lugu ka: