Kas tõesti ikka veel olen ma üks naiivne tüdruk, kes inimestest ikka ja paratamatult head usub? Mind teeb katki mõte sellest, kuidas ma alles praegu " suuremat pilti" näen.. Kuidas see kõik on pea alati vedelenud mu nina ees, märgid sellest, ja mina ei ole neid märganud.. Miks inimestel on vaja mängida topeltmängu? Teha head nägu ning hiljem selja taga noaga lüüa. Keegi meist ei ole pühak, st me paratamatult vahel klatšime kedagi.. aga see, et Sa varjad oma sallimatust peites selle sõrmede taha.. üha uuesti ja uuesti. See on alatu. Muidugi ühest küljest ma saan aru selle probleemi tuumast: see, kes ei pea lugu endast ei suuda ka teistest lugu pidada. Ma ilmselt lihtsalt pean sellega leppima, et maailm ei ole nii lihtne ja kõik ei ole nii, nagu näib. (Ps. Juttu ei ole siin sellest teada-tuntud hiljutisest skandaalist, vaid muust).
Aga õnneks on veel need inimesed, kes alati toovad naeratuse näole, teinekord isegi õnne pisarad ja mõtte, et kõik inimesed siiski ei ole "seest ussitanud". Ja nende inimeste nimel tasub pingutada. Nad väärivad Su aega, Su tundeid, Su mõtteid, Su olemust..
Kui ainult keegi aitaks mul paremini tunnetada ära need inimesed, kes on seest koledad...