Kuulan Arvo Pärti, joon rohelist teed ja ootan vihma.
Meenub üks augustipäev, mil vihma sadas, olin maal, pakkisin Tartusse kolimiseks asju ja kuulasin samuti Arvo Pärti. See oli nostalgiline päev. Ühestküljest olin rõõmus kuid miski minus tahtis nutta. Mäletan et seisin oma toas, rõduuks lahti, kuulasin vihma ja poetasin mõne pisara.
Ma olen vist suur.
No comments:
Post a Comment