Tegelikult olen ma rumal, kui nurriläinud suhteid tagantjärgi idealiseerin. Viimase aasta jooksul olen pettunud juba mitmes endises sümpaatias, kes mingil minevikusunistamise hetkel kuidagi esile kerkisid. Ja eks mulle meeldigi neist mõelda ainult mineviku vormis, just kui loole, millel pole enam mingit märkimisväärset väärtust peale ilusate mälestuste.

Kuid mälestused on sageli, kui mitte alati, ilustavad. Ma ei ootagi, et nad veini ja filmiga ukse taha tuleks või armastust avaldaks. Ainult seda et nad võiks jääda ilusaks mäletuseks, kuskilt lapsepõlve, teismeliseea, nooruse piirimailt, milles vahel unenägudes unistada.

Imelik jah, et kui unenäkku hakkavad ilmuma näod, keda seal ei tohiks olla, siis hakkavad nad tekkima ka klubidesse ja majapidudele ja kooliteele. Ja ühtäkki on nad kõikjal. Ja see unistuse-mälestuse varjund neist hakkab maha kuluma. Sest kui ka mina teen nendega suheldes vigu, siis teevad neid nemad samuti. Ja ma tõesti ei soovi, et keegi leiaks ühtäkki õiguse kätt mu püksitaskutel hoida.

Ja ma ei taha neid pikalt ka saata. Selle mälestuse pärast. Ma tahan, et õhus oleks võimalus, et kuskil on see prints, kes minuga loojangusse ratsutada tahaks.

Las need unistused jääda sama poolikuks kui mu luuletusedki. Et mul poleks julgust neid lõpetada.