Mulle meeldivad inimesed, kellega ma saan täiesti lambist täiesti lampe asju teha. Käisime Taunoga "kohvi" joomas (lõpuks siiski kakao ja tee). Kell 2 öösel. Jei. Sain oma hingelt jälle paar koormat vähemaks. Igatahes...
Ma olen ikkagi mingil määral kodu igatsema hakanud. Lapsepõlve. Oeh, ma räägin siin praegu nagu 60 aastane.. Aga nii see on. Ma olen enda meelest isegi tugevam olnud, kui ma arvasin.. Samas...kui gümnaasium Pärnus tundus ka algul hirmutav, sain ka selle distantsi kui sellisega hakkama. Lihtsalt teised tegurid mängisid seal oma rolli.
(tegelikult peaks magama, sest kell on 3:00 ja 8:00 on äratus)
Siiski.Und ei tule. Mõtteid on palju.
Mulle meeldib kohvi lõhn hommikuti, kuulda Su sammude kaja...
Ma pean ettevaatlik olema, et ma endale liiga palju kohustusi ei võtaks. Näiteks reedel pean Salmes vabatahtlik olema, Peeter Põllu päev on. Selline akadeemiline värk.
Ja loomulikult peaks tegema mingeid samme selleks, et kohustuslike raamatute virn mu laual kuidagi kahaneks.. (muidugi ma võin nad lihtsalt ka raamatukokku tagasi viia, aga siis poleks sellest mulle eriti palju kasu..)
Aga aitäh, Elisa, Maria, Tauno, Maido.. te tegite mu tänase päeva. Ma hindan seda.
Üks lugu ka, ja siis tuttu.
No comments:
Post a Comment