Kujutlen end vaikselt pehmel tekil lebamas ja pilvi jälgimas. Uurimas nende pilvede värve, varje, tekstuure. Neile tahtmatult alistudes voogab minust läbi naer. Igast mu keha rakust. Ja peale seda tunnen, kuidas see maailm muutus killukese võrra paremaks. Vähemalt see maailm, mis elab minus.