Ma juba magasin. Kell oli üheksa. Mingil seletamatul põhjusel tulin oma unenäomaailmast taaskord teadvusele. Tuba mu ümber oli jahe..tundsin kuidas ma ise aga hoopis kuuman. Jõin vett ja jäin mõttesse. Pärast mõnda aega võtsin raamatu ja otsustasin, et loen selle täna lõpuni. (tegemist Remarque'i "Lissaboni ööga). Jõudsin lõppu. Ma lihtsalt nutsin. Kui palju kurjust võib inimestesse mahtuda..kui Sul on võim, siis oled nagu jumal. Panin raamatu käest ja vahtisin tühjusesse. Siis hakkasin mõtlema, et panen end mingil määral vastuolulisse olukorda-ajalugu kubiseb jubedatest inimestest, kurjusest, sõdadest..ja ma plaanin selle ainega siduda kogu oma tuleviku. Tundsin kurgus mõrut tukset. Aga küllap siis nii peab. Ükski raamat pole mulle nii kaua nii tugevalt mõjunud. Ma üllatan end ikka veel.
Panin arvuti käima ning nägin, kuidas T oli minu kohta kirjutades kasutan nii uhkeid sõnu, mida keegi teine pole kunagi minust rääkides kasutanud. See tekitas minus veelgi sügavama härdameelsuse, ning pisarad hakkasid taas voolama.
Ma tean, et hommikul on kõik jälle ordnungis, kuna hommikuvalgus parandab alati kõik haavad. Ühe koha ma siiski panen sellest raamatust veel siia:
"Nägin, kuidas ta piki tänavat läks, kohver käes, armetu mehike, igavese sarvekandja ja igavese suure armastaja võrdkuju. Kuid eks tema olnud see, kes inimest, keda ta armastas, sügavamini oli omanud kui terve galerii nürimeelseid vallutajaid?Ja mida me tegelikult omame? Milleks nii palju kisa asjade ümber, mis paremal juhul on ainult mõneks ajaks laenatud; ja milleks nii palju juttu sellest, kas omad neid rohkem või vähem, kui petlik sõna "omama" tähendab vaid "õhku sülelema?"
Head ööd.
Selle tsitaadi viimase lause kirjutasin ka enda musta märkmikusse. Muude seas on samast raamatust kirjas ka järgmised:
ReplyDeleteKunagi ei näi maailm nii kaunis kui sel silmapilgul, millal sind luku ja riivi taha pannakse. Enne kui pead ta maha jätma. Kui saaks teda alati niimoodi tunnetada! Kuid eks taha seda igaüks? Hoida, mida ei saa hoida. Ja maha jätta, mis sind maha jätta ei taha.
Kui ma nälginuna sadamas seisan, võrdlen end kujuteldava minaga, kes peale selle veel vähihaigust põeb. See võrdlus teeb mind õnnelikuks, sest mul pole vähki ja ma olen ainult näljas.
Mis on üldse tähtis, kui elu pole tähtis? Mitte midagi, ainult meie teeme elu tähtsaks. Ja miks me ei peaks seda tegema?
Me võiksime mitut elu elada, selle asemel, et kogemuste haavu ühest kriisist teise kaasa vedada ja viimaks selle kätte kõngeda.
Tõesti kummaline, missuguseid kõveraid teid me sageli valime, et mitte näidata, mida me tunneme.
Üksildus otsib kaaslast ega küsi, kes ta on. Kes seda ei tea, pole kunagi üksildane olnud, vaid ainult üksi.