Käisin oma juurte juures. Tõrva surnuaial, vanaisa ja vanaema haual. Seal seistes tundsin mõneti kahetsust, mitmel põhjusel. Esiteks, vanaisa suri juba 1991-ma ei näinud teda kunagi-oleksin pidanud vist varem sündima!? Oleksin tahtnud tema viiulimängu kuulda.. Ja vanaema suhtes..jääb mind ikka ja jälle närima, et ma teda rohkem ei külastanud. Ta oli nii soe. Aga loomulikult pole sel kahetsusel eriti mõtet, kuna ta ei vii kuhugi edasi. Ma loodan, et vanaema vähemalt teab, mida oma südames tunnen...
Eile olid Johannese matused.. kurbus on siiani hinges. Õnnele peab nüüd väga toeks olema.
Täna seiklesime isaga mööda Lätimaad koju.. ja tekkis probleem et noored lätlased ei oska ei vene ega inglise keelt. Üks seletas meile, kus asub bussijaam: "You go there, there..there..and tam!" (Ei, käežestidest EI olnud abi)
Noh jah..kuidagi jõudsime koju, see on kõige tähtsam.
Ma tunnen hinges üheaegselt tühjust ja teisalt täitumust.
Aga ma püüan tasakaalu leida.
Nüüd söön oma toidu lõpuni ja vaatan, kuhu mind need südasuve rohtunud teed nüüd viivad..
No comments:
Post a Comment