Esimene päev TÜ-s on nüüd läbi. Muljed on head, ainult eilne õhtune väsimus oli kohutav. Paistab, et ma siiski saan hakkama...vähemalt kõigega, mis kooli puudutab.
Mulle meeldib praegu, kui mu ümber palju inimesi on. See sagimine teeb mu rõõmsaks.

Ma lihtsalt tahaks kogu südamest lahinal nutta, aga mu sisemus tõmbub krampi ja surub mulle seda võltsi "kõik saab korda" tunnet peale. Kohutav on olla. Ma nii vajaksin sõpra, aga kardan häbi.

It's time to be a big girl now..and big girls dont cry..

Ma ei tohi kaotada lootust. Kui tee on täiesti must, pean oskama ka kurvi taga positiivsust näha. Ma pean võitlema ja võtma oma tegude eest vastutuse, isegi, kui see mulle kalliks maksma läheb.
Ma olen kurb.. aga tean et eu tohiks. Inimesed ju teevad vist tihti seda, mida nad ei taha?

Kuulge kas te tulite siia mingit rumalat nalja tegema või?

Ikka imestan..

..kuidas inimesed aru ei saa, et kahepalgelisus on MAGE, ODAV ja NÕME. Ulmeline, mida kõike inimesed ei tee, selleks, et populaarsust saavutada! Võhhhh! Andke andeks, et ma siin niimoodi kohe, aga ma PEAN auru välja laskma.
Kuidas te küll aru ei saa, et see populaarsus, mida te sellise käitumise ja olekuga saavutate, on sama odav, mage ja maitsetu nagu Su vanaema aastatega kulunud patsikumm!(mitte et mul vanaemade vastu midagi oleks..)
Aga lihtsalt. Cmon dude, have some selfrespect!

Ma ei viitsi täna mitte midagi teha. Ausalt.

Tulime siia selleks et elada, selleks et armastada...

Tunne oma vaimu. Treeni end mõtlema sellest, millest Sa mõelda soovid; ole see, kes sa olla soovid. E. Holmes, " The Science of Mind"

Aliases sai eile palju nalja. Nii mõnigi pirn naerutab tänagi.
Hakkasin üht meditatsiooni raamatut lugema ja see on väga huvitav.
Kaks viimast päeva häädemeestel.. aeg läheb ruttu.

Vihm. Mitte just kõige harmoonilisem päev. Aga eks neid peab ka vahel olema, sest muidu ei eristaks neid harmoonilisi päevi.

öised telefonikõned, soku higine purukskistud särk, TIBU, toss välja ja muud.

Pikalt pole kirjutanud. Lühiülevaade "Meeletust rokist" : rokkisin nii Nevesise kui Revolvri ajal, õnnestus jääda peaaegu igale pildile seljaga, püüdsin kinni Soku särgi ja sain Maariuselt kleepsu. A dream come true? :D
Siis läksin Vändrasse Terje juurde- nii hea oli teda ja teisi näha. Osake minust on väga tihedalt Vändraga seotud..
Käisin isaga TIBU'l järel-ta istus poes ja nurus, et me ta võtaks. Tegemist on muidugi laptopiga ja lihtsurelikes see ilmselt erilisi emotsioone ei tekita.
Ja nüüd ma endamisi mõtlen et polegi palju päevi jäänud, millal Tartusse kolin. See on suur samm, mis muudab mu elu ilmselt väga palju...
Vändras olles muidugi õnnestus mul ka väga sügavmõttelisi öiseid telefonikõnesid maha pidada, kus filosofeerisin kohvitassi suuruse ja telefoni isiksusekahestumise üle. Oli fun.
Nüüd ma sooviks kakaod ja raamatut. (nii vähe on õnneks vaja).

arvo pärt on geenius.

Sisemus tõmbub krampi ja ma lihtsalt hakkasin nutma.

Ma juba magasin. Kell oli üheksa. Mingil seletamatul põhjusel tulin oma unenäomaailmast taaskord teadvusele. Tuba mu ümber oli jahe..tundsin kuidas ma ise aga hoopis kuuman. Jõin vett ja jäin mõttesse. Pärast mõnda aega võtsin raamatu ja otsustasin, et loen selle täna lõpuni. (tegemist Remarque'i "Lissaboni ööga). Jõudsin lõppu. Ma lihtsalt nutsin. Kui palju kurjust võib inimestesse mahtuda..kui Sul on võim, siis oled nagu jumal. Panin raamatu käest ja vahtisin tühjusesse. Siis hakkasin mõtlema, et panen end mingil määral vastuolulisse olukorda-ajalugu kubiseb jubedatest inimestest, kurjusest, sõdadest..ja ma plaanin selle ainega siduda kogu oma tuleviku. Tundsin kurgus mõrut tukset. Aga küllap siis nii peab. Ükski raamat pole mulle nii kaua nii tugevalt mõjunud. Ma üllatan end ikka veel.
Panin arvuti käima ning nägin, kuidas T oli minu kohta kirjutades kasutan nii uhkeid sõnu, mida keegi teine pole kunagi minust rääkides kasutanud. See tekitas minus veelgi sügavama härdameelsuse, ning pisarad hakkasid taas voolama.
Ma tean, et hommikul on kõik jälle ordnungis, kuna hommikuvalgus parandab alati kõik haavad. Ühe koha ma siiski panen sellest raamatust veel siia:

"Nägin, kuidas ta piki tänavat läks, kohver käes, armetu mehike, igavese sarvekandja ja igavese suure armastaja võrdkuju. Kuid eks tema olnud see, kes inimest, keda ta armastas, sügavamini oli omanud kui terve galerii nürimeelseid vallutajaid?Ja mida me tegelikult omame? Milleks nii palju kisa asjade ümber, mis paremal juhul on ainult mõneks ajaks laenatud; ja milleks nii palju juttu sellest, kas omad neid rohkem või vähem, kui petlik sõna "omama" tähendab vaid "õhku sülelema?"
Head ööd.

Kell on 7:41 hommikul ja just jõudsin koju. Peale bussilt tulekult läksin korraks surnuaeda-seal oli tõeline rahu ja vaikus. Meenus aprillihommik kui käisin kella viie ajal siniliiliaid ja lumikellukesi metsa all korjamas- hommik oli nii külm, et üleni värisesin (tutipäeva jaoks oli vaja).. Olin närvis, kuna paari päeva pärast ootas kirjand kirjutamist.. aga samas, südames uskusin, et kõik läheb hästi. Ja näe, läkski.

Kõik hakkab uuesti paika loksuma.. tähtis ongi see, et kõige pealt alustad iseendast, korrastad eneses asjad..ja siis ka ülejäänud taustsüsteem astub mängu nii nagu Sulle sobib.
Sain täna tunniplaani-kuigi see on üks segapuder ning ma olen segaduses, millised ained ma pean võtma ja millised mitte. Aga eks ma pean lihtsalt harjuma.

Lõustaraamatu test "Milline Disney printsess Sina oled?" andis tulemuseks:
Belle
You dont care what people look like on the outside , but the inside counts . You like the kind at heart type of guys .


Nonii. Muidu õppisin kitarril enam-vähem "Knocking on heaven's doori" ära. Snaps for me :D

Kust läheb piir? Miks on nii raske vahel aru saada, kas inimene mõtleb tõsiselt, mida ta ütleb, või ta ainult mängib Sinuga?

Kui vaadata, kuidas kaks kaasaegset keskmist inimest teineteisega käituvad, siis on peaaegu meeleliselt tajutav, kui tihedalt on iga inimene ... ümbritsetud kaitsekihiga, puhtast hingelisest kõrvalekaldumisest, kavatsustest, ängidest ja soovidest kootud võrguga. Kõik need pürgimused on suunatud ebaolulistele eesmärkidele ning eraldavad teda kõigest ülejäänust. Näib, otsekui ei tohiks hing jõuda sõna juurde, otsekui oleks hädavajalik ümbritseda hing tervenisti kõrge hirmu ja häbi taraga. Vaid soovideta armastus võib sellest võrgust läbi murda. Ja kõikjal, kus see võrk lõhutud, vaatab meile otsa hing. ... Väga haruldased on inimesed, kelle hing väljendub juba nende igapäevases jutus. Sellised inimesed on juba midagi enamat kui poeedid, nad on peaaegu pühakud.
Hermann Hesse

Öine unetus ja vapustav hommik. Täna ärkasin Eike sõnumi peale, mille ta teatas, et olen talle kallis. See tegi südame nii soojaks et tundsin, et võiksin selle soojusega terve aasta kaminat kütta.
Ma olen jälle rajale saanud ja naudin suve, viivukest vabadust, mis veel jäänud ja aega enese jaoks.
Alustasin Remarque'i "Lissaboni ööga".. See mees oli lihtsalt geenius, ma tõesti naudin tema stiili:). Juba kolmas raamat, mida temalt loen..kahe nädala jooksul. (vahepeal polnud aega lugeda).
Olgu. Kisub päevaplaaniks ära, nii et hetkel vist on targem lõpetada.
Olge mõnusad ! :)

Ma nägin unes, et ma blondeerisin ennast. Ma loodan, et see polnud ettekuulutus, kuna ise ma sellega (hästi) hakkama ei saaks.
Peale selle on jälle väike peavalu- kas tõesti on põhjus kohvist loobumises?



Why is it we cannot realize how much we have been blessed with until we see the hardships others face? Why is it such a struggle to be content with what we already have?

It's been a while.

Käisin oma juurte juures. Tõrva surnuaial, vanaisa ja vanaema haual. Seal seistes tundsin mõneti kahetsust, mitmel põhjusel. Esiteks, vanaisa suri juba 1991-ma ei näinud teda kunagi-oleksin pidanud vist varem sündima!? Oleksin tahtnud tema viiulimängu kuulda.. Ja vanaema suhtes..jääb mind ikka ja jälle närima, et ma teda rohkem ei külastanud. Ta oli nii soe. Aga loomulikult pole sel kahetsusel eriti mõtet, kuna ta ei vii kuhugi edasi. Ma loodan, et vanaema vähemalt teab, mida oma südames tunnen...
Eile olid Johannese matused.. kurbus on siiani hinges. Õnnele peab nüüd väga toeks olema.
Täna seiklesime isaga mööda Lätimaad koju.. ja tekkis probleem et noored lätlased ei oska ei vene ega inglise keelt. Üks seletas meile, kus asub bussijaam: "You go there, there..there..and tam!" (Ei, käežestidest EI olnud abi)
Noh jah..kuidagi jõudsime koju, see on kõige tähtsam.
Ma tunnen hinges üheaegselt tühjust ja teisalt täitumust.
Aga ma püüan tasakaalu leida.
Nüüd söön oma toidu lõpuni ja vaatan, kuhu mind need südasuve rohtunud teed nüüd viivad..