Täna ma mõistsin, et vabadus on see, mida ma ihkan. Vabadus minna sinna, kuhu jalad viivad, vabadus rääkida, vabadus vaikida. Vabadus mitte muretseda.
Täna oli harukordne öö.. Eilsest festivalist siis paari sõnaga: sain eripreemia, olen rahul. Ja nii kui ma koju sain, tundsin tõelist rammestust. Jäin juba veidi enne 21 õhtul magama. Ise just enne magama jäämist mõtlesin, et kahju, et ma täna välja minna ei jõua. Öö jooksul sain kuus telefonikõnet, 2 smsi ja neljast, kui õde koju jõudsis, rääkisin temaga juttu. Iroonia missugune. Kui tahad midagi teha, on teised passiivsed..kui ise ei jõua, siis kogu elu keeb:D . Aga mis seal ikka. Kõige tähtsam on see, et Sul iseendaga igav ei hakka. Mulle ei meeldi inimesed (või noh, ütleme siis ..suhtumine) et kutsud kellegi seepärast välja, et Sul endal on igav ja kaaskodanik peaks siis ideepoolest justkui seltskonnanarr olema, ja Sind lõbustama. Sellepärast, et Su enda kujutlusvõime nii puudulik on.
Täna tahan raamatut lugeda. Juba kaks nädalat, kui mitte kauem, maadlen ühega.
Olgu.
Oli tuttav teiega meeldivaks saada.