Nagu ikka. Lasin end Marlenil ära rääkida ja läksime välja, kuigi sisetunne ütles, et "Ära mine." Seni oli kõik tore, kuni avastasime, et Marleni rahakott on kadunud. Täitsa haihtunud. Käisime siis kõik kohad läbi, Marlen oli juba täiesti kindel, et nüüd on finito ka, aga mina ikkagi uskusin, et küllap ta kuskilt välja ilmub. Kas või ilma rahata.
Olime siis sügavas diskusioonis kõige üle, et miks sellised asjad juhtuvad jne.. ja teate, ma hakkasin eile elu ikka hoopis teistmoodi vaatama. Selline tunne oli kohe, et ma ei karda isegi siis, kui mõni kummitus mulle öösel otse näkku peaks vahtima (haunted britain) .. Mitte et ma arvaks, et kõik mis toimub, on juhus ning et minul ei ole selle kõigega pistmist, vaid kuidagi teistmoodi hakkasin mõtlema. Ma veel ei tea sellele kõigele nö. lahendust või valemit.. aga vähemalt sain ma oma väiklastest hirmudest üle. No kui tuleb kummitus siis tuleb, mis seal ikka! Elan üle..nagu alati kõik asjad. Kuni järgmise mental breakdown hetkeni.
Ja ennäe imet. Hommikul, kui Marlen netti läks, oli talle kirjutanud keegi Liis Mõttus, kes teatas, et rahakott on tema käes kindlas kohas ning ta saab selle täna kätte. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head! Selline tunne oli kohe, nagu oleks korraga sületäie jõulukinke kätte saanud!!
Aga nüüd ma loen edasi. Olge tublid, head..ja ärge asju ära kaotage :)