Hetk on nii lühike, aga selle jooksul võib kõik muutuda... Ennist paistis elu ilus. Nüüd enam mitte.

Valu on kõikehõlmav ja tüdimus üldine. Väsinud! Väsinud, ma ütlen. Väsinud olemast ohver, väsinud tegemast teistele haiget. Väsinud kannatamast kellegi teise vigade pärast. Ma ei oska midagi parata, et pean elama nende inimestega ühes maailmas, sõitma hingelõhkujatega ühes bussis, jagama hingetutega sarnaseid unistusi, isegi armastama samasid laule. Ma ei oska parata ega parandada, ma ei oska mööda vaadata või mitte kannatada.

Inimestele on antud liiga suur võim teha, mida nad tahavad. Eriti kui nad kasutavad võimu selleks, et lõhkuda ilusat, mille järele nad ihalevad aga mida nad pole määratud kunagi endale saama.

Kus parandatakse katkiseid tüdrukuid?