Ma arvasin täna, et väljas pole üldsegi libe, kuid oma julguse tõttu tekkis ka mul nii ootamatu isamaa-armastus, et ei märganudki, kui juba kallist maapinda puutusin. Käsi on päris valus ja õnnetuseks kukkusin ka eelmisel talvel selle sama peale (jooksin kirjanduse arvestuselt bussile, käsi valutas vahelduva eduga veel mitu kuud) ja ma loodan, et ta nüüd nii ei valuta.
Igatahes-kooliasjadega olen nüüd joonel, haigusest tingitud võlad on likvideeritud ja nüüd tuleb leida endas see miski kasutamata ressurss, et veel enne eksameid võimalikult produktiivselt õppida.
Ma tean, et kevad tuleb varsti. Ta on ju mu südames.
Olen viimasel ajal nii mõneski asjas muutunud julgemaks...ehk see tänane kukkumine oligi märgiks, et peaksin hoogu vähendama..
Vahel ma lihtsalt ei kannata olla ja sukelduksin millessegi otsekohe, ilma kõhklemata.. kuid olukorrad ja tunded muutuvad. Liisale suur tänu siinkohal, sest Sa oled nii palju mind viimasel ajal ohjeldada suutnud..Ja nüüd ma mõistan, et see on õige.
Kõik mis tulema peab, tuleb.
Kui lihtne lause, kui keeruline on selle järgi käituda..aga KES ÜTLES ET ELU PEABKI LIHTNE OLEMA?:)
Täna kui kuuendikele teatrist rääkisin, olin ma siiralt üllatunud, et nad ei seganud vahele ja kuulasid huviga. Noh mõni neist oli muidugi omas mullis ja ilmselt tukkus, aga see ei häirinud mind. See andis mulle julgust, et õpetaja töö polegi mulle ehk kõige halvem variant-kui asju huvitavalt serveerida võidad ikka klassi tähelepanu ja ruumis valitseb kord(või vähemalt enamuse tähelepanu)
Elu on põnev :)