Jah, ei tahaks öelda, et täna oli halb päev, aga tõesti. Kehalises veel kolmkümmend lehte. See niitis küll pikali. Lootsin just, et saan kooliasjad järje peale...
Ma käisin jalutamas enne. Hakkas hämarduma. Aga kõiges selles tundsin ikkagi küll väga õrna, kuid siiski tuntavat kevade lõhna. Ei jõua enam oodatagi, millal ükskord rohi tärkama hakkab...:)
Tahaksin õue kohvi minna jooma. Küünlad põlema ja tekk ümber. See oleks nii hea. Ainult et pean kaminaid kütma ning raamatut lugema. ("Hingede öö", kuna eelmiseks reedeks ei jõudnud..)
Tahaks igal hommikul siirast rõõmu tunda. Kohvitassist, soojast toast, lumest, võimalusest kooli minna... Praegusel hetkel olen kaotanud eneses selle lapseliku uudishimu. See on tegelikult väga halb ja ma püüan seda uuesti leida.

Tulevik tundub ka hetkel nii hirmuhäratavalt tume, mitte selles mõttes, et ma nüüd kohe väga kannatama peaksin, aga seetõttu, et milline see olema hakkab, pole mul halli aimugi. Ma tean ainult seda, et ma tahan armastuses elada. See on minu jaoks kõige suurem väärtus. Homme lähen 'Suunajale', loodetavasti tuleb mul seal mõni hea mõte.
Muidu.. mis sellesse armastusse puutub, olen ma oma 19 eluaastaga jõudnud selleni:

Pärast mõnda aega sa õpid tundma peent vahet käehoidmisel ja hinge sidumisel.Ja Sa õpid, et armastus ei tähenda toetumist ja seltskond ei tähenda turvalisust. Ja sa hakkad mõistma, et suudlused ei ole lepingud ning kingid ei ole lubadused ja sa õpid vastu võtma kaotusi pea püsti ning silmad tulevikku suunatud, mehe või naise uhkusega, mitte lapse kurbusega. Ja sa õpid ehitama kõik oma teed tänasesse päeva, sest homne pinnas on ebakindel plaanide tegemiseks. Pärast mõnda aega mõistad, et isegi päike kõrvetab, kui küsida liiga palju ja sa kasvatad ise enda aia ja ehid enda hinge, selle asemel, et oodata, kuni keegi toob sulle lilli. Ja sa õpid, et sa tõesti saad hakkama, et sa tõesti oled tugev, et sul on väärtus.