Kõik ümberringi on sama, Elu toimub vaid mu sees. Kevadvaheaeg hakkab lähenema. Mitte et see niivõrd eriline fakt oleks, lihtsalt sel aastal toob see minu jaoks kaasa palju lahtiste uste päevi. Ja praegu ongi see hetk, kui kõik uksed on mu jaoks veel valla...
Samas tunnen ma nagu tammuksin oma mõtetes edasi-tagasi, kuhugi jõudmata.
Tegelikult ma ei teagi, kas ma üldse tahan ülikooli minna..samas mis tööd ma siis tegema hakkan, kui isegi kõrgharidusega inimeste jaoks praegu tööd ei jagu?
Ilmselt see variant jääb ära.
Siis oli mõte minna Tallinnasse antropoloogiat õppima. See tundub huvitav, aga samas .. kas sel on ka perspektiivi?
Lavaka mõtted olen juba ammu maha matnud...
siis on veel Tartu ja ajalugu...
oh kes teaks!
tead see on täitsa normaalne, kui sa pablad.ja ma ise pablan ka.mõnes mõttes on närveldamine ja muretsemine ka vajalik, kuna kui seda ei oleks, oleks elu liiga lihtne ja meile tunduvad need saavutused nii "lihtsad", et mõtleme miks ültse pingutada.mingi asi on kasulik alati millegi jaoks.ennast peab tundma läbinisti, siis on lihtsam ka valikuid teha.ja samas, kui me oleme need valikud ära teinud, siis on hea "ohata" ja öelda , "jess ma sain hakkama".
ReplyDelete