Tunnen rammestust. Aga tean, et saan hakkama.
Viimasel ajal on palju palju halba juhtunud.. Kuid nagu Jaanuse isa ütles: "Vahel juhtub terve rida halbu asju järjest ja siis mõtled et mis värk on.. aga samas vahel juhtub ka terve rida mingeid häid asju.. Ja sellega tuleb lihtsalt harjuda."
Muidu oli väga raske vaheaeg kuid viimased kaks päeva andsid mulle palju iseennast tagasi. Pühapäeval paistis päike ja see tegi mu läbipaistvaks, nii et taas lubasin endale, et luban valguse sisse.
Ees ootab terve posu kontrolltöid, referaate, analüüse.. aga ma ei muretse. Kuidagi saan ikka hakkama. Olen ju alati saanud. Või noo.. peaaegu alati:D. Kui ei saa, siis järelikult ei peagi saama, vähemalt, kui olen tõesti proovinud.
Ma ootan kevadet huviga. Kõik linnad on ju põhimõtteliselt valla.. Aga ise valiksin Haapsalu. Eks sellest on veel vara rääkida, kui eksamid tehtud, saab rohkem rääkida.
Olen viimasel ajal päris palju asju valesti teinud. Ei taha end õigustada kuid ütlen, et eks see kõik ole viimaste kuude sündmustega ka tihedalt seotud. Leinan rahus, kuid mulle tundub, et leian siiski rahu edasi liikuda. Eile oli hingedepäev, käisin surnuaias.. pole tõesti ühelgi aastal enne nii palju küünlaid näinud.. See on hea, see näitab, et inimesed elavad edasi lähedaste mälestuses.. mis näitab armastuse olemasolu..mis teeb seest soojaks.
Olgu. Ma nüüd vist tõesti peaksin vene keele juurde minema, muidu ei oska peale "

Привет, Как дела?" töös kirjutada.
Olge ikka tublid ja püüdlikud ..

ja laske päike sisse.

Laura