Ajast on puudus, seepärast polegi ammu kirjutanud. On olnud nii palju võitlusi, et vahepeal kadus eluisu täitsa ära. Nüüd hakkan vaikselt juba toibuma. "Aeg parandab kõik haavad" vist peab mõnes mõttes paika. Või tegelikult. Aeg on nagu loomulik tuimesti. Uued asjad tulevad peale, Su aju on nende probleemidega hõivatud ja siis avastad, et tunned end nö. paremini. Ma arvan et ma ei eksi palju kui ma ütlen et mingis mõttes ongi elu murelaine. Noh, nagu inimesel on ajulained on ka murelained.
Arvasin vahepeal, et hakkan hulluks minema. Noh, see võimalus on muidugi ikka ja alati olemas, kuid seekord mul veel vist vedas. Ma olen kohutavalt närviline. Ise tegin nalja et olen nagu porikärbes. Uimane ja pinisev. Peaksin end ehk mõneks ajaks maailmast täielikult isoleerima.
Täna kui pimedas surnuaiale läksin tundsin foobiat. Mitte niivõrd surnute ees, küllap nemad ju puhkavad.. aga üksinduse ees. Ma ei oska seda seletada. Selline kirjaldamatu üksindus, nii et pisarad hakkavad voolama.
Nagu ühes ööülikooli loengus räägiti, et saada lahti nendest kogunenud muredest tuleks lihtsalt istuda nurka ja kannatada. Ma oleksin selleks isegi valmis, ainult et aega pole. Kool sõidab igale poole sisse ja pea juba valutab. Täna sekretärilt valuvaigistit küsides naeratas ta mulle ja ütles vaid, et :"Mine koju." ma oleksin tahtnud vastata: " Kui see võimalus oleks, poleks ma tulnudki." aga vastasin hoopis klassikaliselt ja viisakalt, võib-olla ka rõhutatud peenikese häälega:" Ei saa." Mis on iseenesest loogiline, sest kui ma peavaluga koju minna võiks, poleks mind ilmselt viimasel ajal üldse koolis näha. Aga ma olen õppinud et puudumine ei lahenda probleeme, vaid kasvatab neid. Silme-ees terendab vaid see päev, kus oma lõputunnistuse järele sammun.
Mitte niivõrd sellepärast, et mulle õppimine ei meeldiks vms, vaid et kogu see keskkond paneb mind nii halvasti tundma.
Olgu. aitab muredest. Nüüd ma muigan. Ega mul tegelikult polegi praegu peale ülikriitilise maailmavaate midagi alles jäänud. Aga ma paranen. Jõuluks terveks!

Tunnen rammestust. Aga tean, et saan hakkama.
Viimasel ajal on palju palju halba juhtunud.. Kuid nagu Jaanuse isa ütles: "Vahel juhtub terve rida halbu asju järjest ja siis mõtled et mis värk on.. aga samas vahel juhtub ka terve rida mingeid häid asju.. Ja sellega tuleb lihtsalt harjuda."
Muidu oli väga raske vaheaeg kuid viimased kaks päeva andsid mulle palju iseennast tagasi. Pühapäeval paistis päike ja see tegi mu läbipaistvaks, nii et taas lubasin endale, et luban valguse sisse.
Ees ootab terve posu kontrolltöid, referaate, analüüse.. aga ma ei muretse. Kuidagi saan ikka hakkama. Olen ju alati saanud. Või noo.. peaaegu alati:D. Kui ei saa, siis järelikult ei peagi saama, vähemalt, kui olen tõesti proovinud.
Ma ootan kevadet huviga. Kõik linnad on ju põhimõtteliselt valla.. Aga ise valiksin Haapsalu. Eks sellest on veel vara rääkida, kui eksamid tehtud, saab rohkem rääkida.
Olen viimasel ajal päris palju asju valesti teinud. Ei taha end õigustada kuid ütlen, et eks see kõik ole viimaste kuude sündmustega ka tihedalt seotud. Leinan rahus, kuid mulle tundub, et leian siiski rahu edasi liikuda. Eile oli hingedepäev, käisin surnuaias.. pole tõesti ühelgi aastal enne nii palju küünlaid näinud.. See on hea, see näitab, et inimesed elavad edasi lähedaste mälestuses.. mis näitab armastuse olemasolu..mis teeb seest soojaks.
Olgu. Ma nüüd vist tõesti peaksin vene keele juurde minema, muidu ei oska peale "

Привет, Как дела?" töös kirjutada.
Olge ikka tublid ja püüdlikud ..

ja laske päike sisse.

Laura