Ammu pole laiemale publikule midagi kirjutanud. Saabunud sügis aga paneb käed pastaka haaramise asemel hoopis klaviatuuril libisema. Täna tegin juba esimest õhtut kaminasse tuld. Elav tuli on midagi väga väärtuslikku. Muidugi seni, kuni kõik selle tule sees ka elab. 1. Juulist alates on suitsuandur kohustuslik.. Vähemalt oleme nii kaugele jõudnud, et see all kapi peal seisab.
a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü.. Paljud teist on kaheteistkümnendas klassis vokaale pähe õppinud? Küllap olen ma üks neist vähestest priviligeeritutest abiturientidest. :) Tegelikult alati ei saagi eeldada, et kuna inimene on oma aastatega keskkooli viimasesse klassi jõudnud, et ta ka kõige lihtsamaid asju unepealt öelda oskab. Teinekord jääd vaat et isegi viiendale b-le alla...
Kui kooli jalutasin, sadas uduvihma. Sellist hästi udust, nii et kaugelolevate puude piirjooned vaid ähmased paistsid. Udu annab kujutlusvõimele ruumi. Nii ma ei peagi alati teadma, millised täpselt mõne maja aknad on või kui koorunud on värv mõnel aial. Mulle meeldivad vanad majad. Need, mis on elu näinud. Need, millel on oma ajalugu. Praegust arhitektuuri vaadates on üks euro-karp siin, teine seal.. ja siis jäävadki eriti hästi silma need.. teistsuguse hõnguga hooned. Kus on olnud naeru, nuttu, pannkoogilõhna ja suitsuhaisu. Jah, isegi suitsuhais annab majale midagi juurde. Mälestusi näiteks noore tüdruku esimesest kogemusest koogi tegemisel, mis tavaliselt alati ebaõnnestub. Mäletan endagi esimesi pannkooke. Kosmos ei ole ka nii must kui need koogid olid. See selleks. Kell on tegelikult nii kaugel, et pean nüüd kirjutamise lõpetama ja edasi elama. Olgu. Olge tublid. Kui keegi seda loeb.