Somewhere there's speaking
It's already coming in
Oh and it's rising at the back of your mind
You never could get it
Unless you were fed it
Now you're here and you don't know why

But under skinned knees and the skid marks
Past the places where you used to learn
You howl and listen
Listen and wait for the
Echoes of angels who won't return

[Chorus]
He's everything you want
He's everything you need
He's everything inside of you
That you wish you could be
He says all the right things
At exactly the right time
But he means nothing to you
And you don't know why

You're waiting for someone
To put you together
You're waiting for someone to push you away
There's always another wound to discover
There's always something more you wish he'd say

[Chorus]

But you'll just sit tight
And watch it unwind
It's only what you're asking for
And you'll be just fine
With all of your time
It's only what you're waiting for

Out of the island
Into the highway
Past the places where you might have turned
You never did notice
But you still hide away
The anger of angels who won't return

[Chorus]
I am everything you want
I am everything you need
I am everything inside of you
That you wish you could be
I say all the right things
At exactly the right time
But I mean nothing to you and I don't know why
And I don't know why
Why
I don't know

I watched the proverbial sunrise
Coming up over the Pacific and
You might think I'm losing my mind,
But I will shy away from the specifics...

'cause I don't want you to know where I am
'cause then you'll see my heart
In the saddest state it's ever been.




Mõni hetk on valusam kui teine. Elu ja surm hakkavad mulle kohale jõudma. Hoidke inimesi enda ümber. Jõuetu, väsinud, kurb.

Viimase paari nädala sündmused panevad ikka tõsiselt mõtlema, et elu on üürike. Veidi enam kui kuu aega tagasi suri Jaana Pilisner. Poolteist nädalat tagasi suri perekonnatuttav ja sõber Indrek Jürjo. Reedel suri Martini ema. Ma ei saa aru. Kõik on nii paigast ära.

Ammu pole laiemale publikule midagi kirjutanud. Saabunud sügis aga paneb käed pastaka haaramise asemel hoopis klaviatuuril libisema. Täna tegin juba esimest õhtut kaminasse tuld. Elav tuli on midagi väga väärtuslikku. Muidugi seni, kuni kõik selle tule sees ka elab. 1. Juulist alates on suitsuandur kohustuslik.. Vähemalt oleme nii kaugele jõudnud, et see all kapi peal seisab.
a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü.. Paljud teist on kaheteistkümnendas klassis vokaale pähe õppinud? Küllap olen ma üks neist vähestest priviligeeritutest abiturientidest. :) Tegelikult alati ei saagi eeldada, et kuna inimene on oma aastatega keskkooli viimasesse klassi jõudnud, et ta ka kõige lihtsamaid asju unepealt öelda oskab. Teinekord jääd vaat et isegi viiendale b-le alla...
Kui kooli jalutasin, sadas uduvihma. Sellist hästi udust, nii et kaugelolevate puude piirjooned vaid ähmased paistsid. Udu annab kujutlusvõimele ruumi. Nii ma ei peagi alati teadma, millised täpselt mõne maja aknad on või kui koorunud on värv mõnel aial. Mulle meeldivad vanad majad. Need, mis on elu näinud. Need, millel on oma ajalugu. Praegust arhitektuuri vaadates on üks euro-karp siin, teine seal.. ja siis jäävadki eriti hästi silma need.. teistsuguse hõnguga hooned. Kus on olnud naeru, nuttu, pannkoogilõhna ja suitsuhaisu. Jah, isegi suitsuhais annab majale midagi juurde. Mälestusi näiteks noore tüdruku esimesest kogemusest koogi tegemisel, mis tavaliselt alati ebaõnnestub. Mäletan endagi esimesi pannkooke. Kosmos ei ole ka nii must kui need koogid olid. See selleks. Kell on tegelikult nii kaugel, et pean nüüd kirjutamise lõpetama ja edasi elama. Olgu. Olge tublid. Kui keegi seda loeb.